MINU KAALULUGU: Kaaluabi.ee koos Delfi Naistekaga korraldas kaalulangetamise lugude võistluse. Toome teieni kolme inimese loo, kes hinnati auhinna vääriliseks. Esmalt Janne lugu, kelle jaoks kaalu langetamine iseenesest muutus sõltuvuseks:

Otsustasin ka oma kaalulangetuskogemuse kirja panna. Oma kogemusest võin järeldada, et kaalulangetamisest on väga kerge "sõltuvusse" jääda ning langetamisest palju kordi raskem on seda kaalu hiljem hoida. 

Kõik algas sellest, et peale stressirohket aega hakkas minu kaal kiirelt tõusma, kuna istusin lihtsalt masenduses kodus ja sõin. Ja sellest et kaal tõusis, langesin järjest suuremasse masendusse. Igal õhtul süües oma viimast koogitükki või šokolaaditahvlit lubasin ma endale , et homsest muutub kõik, kuid lubaduseks see jäigi.

Paari aastaga oli minu kaal rekordini jõudnud, kaalusin oma 168cm juures juba 82 kg. Olin küll väga õnnetu oma järjest suureneva kehakaalu pärast, kuid ei suutnud ja ei osanud midagi ette võtta. Proovisin vahelduva eduga ikka söömist piirata (just maiustusi), kuid siiamaani polnud ma alla võtta suutnud ja eriti lootust mul polnud.

Kuid siis ühel suve lõpul avastasin, et olen suure rahmeldamisega maal 3-4kg maha võtnud ja see andis mulle tahtmist midagi teadlikult muuta. Lootsin, et suudan vähemalt normaalkaalugi tagasi.

Hakkasin siis oma toitumist rohkem jälgima, 3 kindlat toidukorda päevas, tervislikud näksid vahepeal (arvestasin ka kaloraaži kuigipalju, umbes 1500 kcal kanti jäi päevanorm) ja rohkelt vett. Midagi ma endale ära ei keelanud, kui magusaisu oli siis ikka sõin tükikese kooki või šokolaadi.

Liikuma hakkasin ka rohkem, põhiliselt just kõndima, algul lühemaid siis pikemaid vahemaid. Kaal langes kiirelt, iga kaotatud kilo andis indu juurde ja nii need 17 kilo jõuludeks kadunud olid.

Kuna olin juba päris palju alla võtnud, siis ka tuttavatel ei jäänud see märkamata. Sain suurte komplimentide osaliseks ning oleksingi pidanud neid uskuma. Olin nii õnnelik ja uhke enda saavutuste üle, kuid mida rohkem alla võtsin, seda rohkem veel alla võtta tahtsin. Tahtsin veel vähemalt 3 kilo alla võtta, et jõuda oma keskooli aegsesse kaalu.

Kuna oli jõulude aeg ning kõike head paremat oli lademetes, ei suutnud minagi end tagasi hoida. Otsustasin söömise jälgimist mõneks päevaks lõdvemalt võtta. Kuid süües kasvab isu! Tekkis jälle see mõtlemine, et oh täna veel söön rohkem, küll ma homsest hakkan korralikuks, kuid see "homme" ei olnud alati homme. Suutsin kuu ajaga mõned kilod jälle juurde võtta ja tundsin end seepärast väga halvasti.

Ühel hetkel võtsin end kätte ja sain juurdevõetud kilod ja mõne kilo veel kiirelt alla, kuid eks ma piirasin end liialt ja nii tekkisid meeletud isud ja söömissööstud ning peagi olin alguses tagasi. Nii see nõiaring käib, võtan 3-4 kilo alla ja siis jälle juurde. Mu kaal kõigubki 64- 69kg vahel mitu korda aastas. Kui kaal on seal suurema numbri juures siis kahetsen ja mõtlen, et oleks võinud ju selle 65 kg juures rahul olla, kuid kui kaalu alandades selle 65 ni jõuan üritan alati ikka veel alla võtta.

Ma soovingi, et oskaks jälle normaalselt süüa, arvan,et siis ei tekiks ka neid ülesöömisi ja suuri kaalukõikumisi. Ja siis ma suudaks endaga rahul olla.

Nüüd tean, et ega asjata ei öelda, et raskem on kaalu hoida kui langetada.