Üle-eelmise nädala lõpus kohtusin ka lõpuks oma toitumisnõustaja Kajaga, kellega arutasime läbi, miks minu kaalunumber seisma oli jäänud ning jagasime oma muresid ja rõõme. Peamiseks põhjuseks oligi söömise ebaregulaarsus, kuna minu ajakava on viimastel nädalatel lihtsalt hullumeelne olnud ja paljud toidukorrad on vahele jäänud.

Näpunäidetest jagas Kaja mulle seda, et ma koguksin endale ka tööjuurde erinevaid snäkke (porgandeid, rediseid, tomateid ja muid värskeid vilju ja miks mitte ka pähkleid), et ei tekiks pikka auku toidukordade vahele. Kõikidele kaalulangetajatele võingi soovitada sama: kui aega napib, tasub toitu suuremas koguses ette valmistada, see portsjoniteks jagada ning siis tööle kaasa võtta. Kevade tulekuga kaasneb ka see, et kauplustesse tuleb aina rohkem juurde maitsvaid värskeid puu- ja juurvilju, mida vahepalaks süüa! 

Sain ka motivatsiooni juurde, kuna mõõtmise tulemused olid sellegipoolest päris tublid:

Käsi: 30,5 (-2,5cm)
Rind: 100 (-11cm)
Keskkoht: 96 (-8cm)
Puus: 105,5 (-8,5cm)
Reis: 60 (-3,5cm)

Kaal: 81,8 kg — 10,5 kg

Eelmise nädala mõõtmistega ja kaalumistega olen täitsa rahul ja enesetunne on mõnus! Nagu ma ka korduvalt olen maininud on minu jaoks mõõdud märksa olulisemad kui kaalunumber. Ja kui panna mõõdulint endal ümber algusmõõtudega, tuleb naeratus näole küll, et ohh, kui palju!

Trenni tegin üle-eelmisel nädalal ka päris intensiivselt, käisin nii jõusaalis kui ka metsas jooksmas. Esmaspäevasel jooksul aga sain aga külma ja nüüd olengi paar päeva trenni vahele jätnud, sest jaksu ei ole ja üritan lihtsalt toitumist tugevamalt jälgida.

Kui tatine nina ja külmetanud kurk välja arvata, on enesetunne siiski hea — samm on ju ikkagi juba 10 kilo kergem astuda ja selle üle on mul ainult hea meel!