Kaks Rootsi ajakirjanikku, Malin Olofsson ja Daniel Öhman, on uurinud põhjalikult toiduainetööstust ning avaldanud oma uurimusest ka raamatu "Matens pris – Boken som matindustrin inte vill att du skaläsa" ("Toidu hind – Raamat, mille lugemist toiduainetööstus ei soovi"). Tarbijad muutuvad toidu suhtes küll üha teadlikumaks, kuid meie toidulaua tervislikumaks muutumiseks on vajalik poliitikute ja ametiasutuste sekkumine, kirjutab hbl.fi.

Olofsson ja Öhman seavad kahtluse alla kõik - alates paprikakasvatusest Hollandis kuni kalapüügini Vietnamis; nende seosest lihatööstusega ning jõuavad järeldusele, et maailmas toimub keskkonnaprobleemide eksport. Ehk sissetoodavate kaupade tootmistingimusi peaks jälgima sama hoolikalt kui kohalikku tootmist, s.t kui mingid mürgid on kohapeal keelatud, siis ei tohiks ka importida tooteid, mida maailma teises otsas on sama kemikaali abil kasvatatud.

Soomes on näiteks müügil keskkonnasõbralik kanafilee, mis on soodsa hinnaga, sest broiler on kiiresti kasvanud . Söödetud on lindu valgurikka sojaga, mille hind ei oleks nii soodne, kui seda ei oleks pritsitud Brasiilias pestitsiidiga, mis Soomes on juba kümneid aastaid keelatud, sest kahjustab nii inimesi kui ka keskkonda.

Ostjatel ei ole kuidagi võimalik liha valides aga teada, millega looma on toidetud. Suured söödatootjad sojakasvatajatelt pestitsiidivaba toodangut ei nõua. Probleemi lahendamiseks peaksid jõuliselt sekkuma poliitikud ning ametnikud, sest tarbija on siinkohal jõuetu.

Autorid teevad ettepaneku, et aeg oleks lettidelt korjata kõige ebatervislikumad tooted, nagu ohustatud kalaliikidest tooted või aedviljad, mille kasvatamisel on kasutatud fossiilset energiat. Eelistada võiks kodumaised juur- ja puuvilju.