Kaalust alla ja seejärel jälle üles - miks on saavutatud kehakaalu hoidmine nii raske? Tundub, nagu kehal oleks oma lemmikkaal, mida ta tagasi igatseb.

Me teame, et liikumine on tervislik, sest see annab meile energiat ning tugevdab keha. Tänapäeval ei liigu me aga sama palju kui varem. Enamik meist ei pea kõndima 10 kilomeetrit kooli või tööle. Selle asemel läheme õhtul jooksma või leiame mõne harrastuse, mis aitaks meil energiat kulutada. Igapäevastest toimetustes eelisatme aga lifti ning autot,  sest meie soov puhata on suurem kui soov liikuda.

Füsioloogiliselt võib öelda, et meie kehal on n-ö kaalumälu. Isegi kui meie keha saavutab tervisliku kaalu, näeb see vaeva, et energiavarusid täidetuna hoida. Kui kaal langeb, saadab aju signaale reservide täitmiseks, jättes mulje, nagu oleks keha näljas.

Melbourni ülikooli professor Joseph Proietto on koos oma meeskonnaga uurinud ülekaalulisi inimesi, kes on läbinud kaalulangusprogrammi. Uuringu eesmärk oli näha, kuidas meie hormoonsüsteem kaalulanguse mõjul muutub. Ka Rootsis, Karolinska Ülikoolihaiglas tehtud uuringud on näidanud, et kaalu langedes suureneb kehas rasvkoega seotud hormoonide tase.

Proietto on suutnud näidata, et mitmed hormoonid, näiteks greliin ja lepitiin, mis mõjutavad näljatunnet, kasvasid kehas pärast kaalulangust ning olid ka aasta pärast samal tasemel.  Seepärast tundsid uuringus osalejad end näljasena ning enamik mõtles toidule rohkem kui kunagi varem.

Tulemus võib tunduda lootusetu, kuid näitab, et arvamus, nagu oleksid ülekaalulised inimesed nõrga iseloomuga, pole seotud mitte psühholoogia vaid füsioloogiaga.

Enamik, kes kunagi on rohkelt kaalust alla võtnud, võitlevad korraga kahe vastasega - keha ja ajuga. Huvi toidu vastu on bioloogiline, mitte sotsiaalne nähtus.

Lisaks hormoonidele, mis ei lase isudel vaibuda, mõjutab kaalulangus ka ainevahetust. Kellel kunagi on olnud suur isu, sellel muutub ka ainevahetus aeglasemaks.

1940ndatel viis teadlane Ancel Keys Minnesota ülikoolis läbi uuringu, mida hiljem hakati kutsuma "Minnesota näljutamise eksperimendiks". 36 vabatahtlikku meest osales näljutamisprojektis, mille eesmärk oli uurida nälja mõju inimese füüsisele ja psüühikale. Mehed elasid aasta aega toidukoguse peal, mis vastas poolele nende vajalikust päevasest energiakogusest. Lisaks pidid nad päevas käima ca viis kilomeetrit.

Loomulikult muutusid mehed uskumatult kõhnaks, nende keharasva protsent oli maksimaalselt 5 protsenti (normaalkaalus mehel on see 12-24 protsenti). Ootamatu oli aga see, et meeste ainevahetuse kiirus langes märkimisväärselt, so peaaegu 40 protsenti. Aeglasem ainevahetus jääb neid inimesi, kes kunagi järsult oma kehakaalu on langetanud, igavesti saatma. Kui sa oled kunagi kaalulanguse karussellile astunud, pead arvestama aeglustunud ainevahetuse ning suurenenud isuga.

Probleemiks on ka varasem ülekaal, sest olles lapsena ülekaaluline, on inimesel kaks korda nii palju rasvarakke kui normaalkaalulisel lapsel. Kaalu langetades nõuavad need rasvarakud rohkem toitu ning endise kaalu taastamist.

Oluline osa on mängida ka meie geenidel, sest pärilikkusel on rasvumise arengus suur osa. Kui vanemad olid tugevalt ülekaalulised, on suur tõenäosus, et vanemate geenid veavad järeltulijaid samuti lisakilode suunas.

Kaalulangetamise viise on erinevaid, kuid lõpptulemus on ikkagi igaühe enda teha. Oluline on muuta oma toitumist, tarbida vähem kaloreid, süüa enam puuvilju ning juurvilju, jaotades toidukorrad ühtlaselt päeva peale ära. Lisades siia valemisse liikumise, on tulemus garanteeritud. Kui oled eesmärgini jõudnud, pead aru saama, et muutus peab olema jääv, vastasel juhul tuleb tagasilangus kiiresti. Tagasilangust aitab vältida kognitiivne käitumisteraapia, mis aitab raskustega hakkama saada ning leida elus uusi käitumisstrateegiaid.

Mitmed teadlased ja arstid võtavad ülekaalu kui kroonilist haigust, mis säilib inimestel ka peale kaalulangust. Nii nagu karske alkohoolik peab alkoholist täielikult hoiduma, peab ka ülekaaluline inimene kasvatama endas nulltolerantsi rasvase toidu osas. Raskeks teeb selle meie vajadus iga päev süüa, kuid ennast tuleb kontrollida ning endale seatud piire mitte ületada.

Allikas: http://aftonbladet.se