Pessimistid leiavad, et rasvumist ei ole võimalik peatada, sest see on ehitatava teadmistepõhise ühiskonna loomulik tulemus. Keha tuleb selles vaates alles teisel kohal ning peamise eesmärgiga aju ringi transportida. Ühes ollakse aga siiski samal nõul, et elustiilimuudatusi peab hakkama tegema väga varases nooruses. Ülekaalulised lapsed on ülekaalulised sageli ka täiskasvanuna.

Hoolimata lõpututest kampaaniatest tervisliku toitumise ning treeningu teemadel muutub ühiskond üha ülekaalulisemaks. Paljud eksperdid tunnistavad, et tulemuse jaoks on vaja rangemaid nõudeid. Meetmeid, mis vähendavad isu, muudavad ainevahetust ning uusi rasvaineid, mis muudaksid meid saledamaks. Kõige efektiivsem viis kehakaalu normis hoida on siiski õige toitumine ning liikumine ning see peab toimuma juba varakult.

"Söö vähem rasva", "Kasuta lifti asemel treppi", "Ära võta kohvi kõrvale kooki!" Enamik meist on neist soovitustest kuulnud, kuid vähesed järgivad ning seetõttu on ka tulemus ootuspärane. Inimesed muutuvad üha ülekaalulisemaks. USAs on iga neljas inimene ülekaaluline, Suurbritannias, Saksamaal ja Soomes iga viies ning Norras-Rootsis-Taanis iga kümnes.

Ülekaal ei tähenda paari liigset ülekilo, vaid tugevat ülekaalu. Jutt on KMIst (kehamassiindeksist), mis on üle 30. KMI on ülevaatlikum kui kilod, sest arvestab nii pikkuse kui ka kaaluga, kuigi samal ajal ei arvesta see rasva ja lihaste vahelist suhet. Lihaskiud on aga tihedamad ning seetõttu kaaluvad rohkem kui rasv. Seepärast oleks lihaselise inimese, kes pole ülekaaluline, KMI kõrgem. Ehk kui kogu rahvas on väga sportlik, siis võib KMI anda vale pildi rahvast. Seepärast peaks KMI näitajaid arvestades sellega arvestama, kuigi see on parem näitaja kui lihtsalt kilod.

Üldiselt võttes on ülekaaluliste inimeste hulgas suremus kaks korda nii kõrge kui tavakaaluliste hulgas. Rasvumise korral on suremus kümnekordne ning kolm korda suurem on risk diabeedi, südame-veresoonkonnahaiguste, kõrge vererõhu, jämesoolevähi, seljavalude ning kopsude ja hingamisega seotud haigustesse haigestumisse. Eelnimetatud haigustesse haigestumise risk on suurem õunakujulise rasvumise korral, kus rasv on kogunenud kõhule. Rasva kogunemise kehal määrab suures osas aga geneetika. Et selgitada välja, kas olete riskialal, võtke välja mõõdulint. Naistel ei tohiks vöökoha ümbermõõt olla suurem kui 88 ja meestel suurem kui 102 cm.

Rasvumine on komplitseeritud fenomen ning põhjuseid on rohkem kui arvati, mitte vaid iseloom ja tahtejõu puudumine. Teatud inimestel on selleks geneetiline soodumus ning need on esimesed, kellel on oht rasvumisepideemia ohvriks saada. Arvatakse, et rasvumise välja arenemisega on seotud 130 erinevat geeni, kuid seosed pole hetkel veel teada. Pikas perspektiivis on võimalik selle vastu saada geeniteraapiat.

Mõned toitumisnõustajad usuvad, et muudetud toitumis- ja liikumisharjumustega on võimalik rasvumisest lahti saada, kuid kõige raskem on just harjumusi muuta. Et muuta kogu rahva harjumusi, on vaja kogu ühiskonna agiteerimist sama eesmärgi nimel ning see on juba hoopis raskemini saavutatav.

Uued uuringud näitavad, et ainevahetus väheneb kaalulanguse korral umbes 5 protsenti. See omakorda aitab kaasa uuele kaalutõusule. Seepärast on ka nii lihtne pärast kaalulangust kaalus veelgi enam juurde võtta. Tundub, nagu oleks ajus  sisseehitatud mõõdik, mis soovib hoida kogu aeg sama kaalu, isegi kui kaal on liiga suur. Teadlased on leidnud, et see mõõdik asub hüpotaalamuses ning see annab koheselt signaali, et oleme näljased, kui kehakaal langeb. Arvatavasti on tegemist kaitsemehhanismiga aegadest, mil vajasime rasvavarude kogumist kehas, et elada üle ajad, mil toitu oli raske saada. Tänapäeval on aga toidu kättesaamine ühtlane ning seepärast me neid rasvavarusid enam ei vaja. Lisaks on toit viimase 200 aasta jooksul muutunud peaaegu kaks korda rasvasemaks kui varem. 18. sajandil oli rasvasuse protsent toidus ca 20%, tänapäeval saame umbes 40% oma energiat rasvast ning see on ka üks ülekaalulisuse põhjuseid.

Allikas: primavi.se