Viimasel ajal olen mõelnud sellele, kuidas „tervisliku eluviisi“ definitsioon minu jaoks aja vältel muutunud on. Alguses pidasin ennast „tervislikuks“ siis, kui tegin regulaarselt trenni ja toitusin teadlikumalt. Seejärel sain aru, et veejoomine, korralik uni, D-vitamiin, värske õhk, madal stressitase ja piisav puhkus on samuti väga olulised. Kas see ongi kõik?

Arvan, et ei ole. Usun, et inimene on terve siis, kui ta ei hoolitse mitte ainult oma füüsilise poole, vaid ka vaimse poole eest. Mida see täpselt tähendab? Minu jaoks on „tervislik inimene“ keegi, ...

... kes mõtleb positiivseid mõtteid, aga kelle jaoks on täiesti okei, kui mõnikord ongi paha tuju.

... kes keskendub sellele, mida ta enda ellu soovib, mitte sellele, mida ta mitte mingil juhul ei soovi (lihtsamalt öeldes: kui ta kogu aeg ei vingu!).

... kelle peas ei domineeri ühe kindla elualaga seotud mõtted (a la „töö, töö, töö!“ või „trenn, trenn, trenn“) – märksõna: TASAKAAL!

... kes näeb oma elus rohkem võimalusi kui takistusi.

... kes armastab ja austab ennast sellisena nagu ta on, mis ei tähenda seda, et ta ei võiks proovida enda juures midagi muuta.

... kes ei jookse probleemide eest ära ja kes ei suru oma emotsioone alla.

... kes tunneb rõõmu väikestest asjadest enda ümber.

... kes suudab nii endale kui teistele andestada ja minevikuga rahu sõlmida.

... kelle jaoks on enda heaolu kõige olulisem, sest siis on ka inimesed tema ümber õnnelikud, ja kes ei ürita kõigile meele järele olla.

... kes saab aru, et eksimine on inimlik ega proovi igas asjas perfektne olla.

... kes suudab keerulistes olukordades rahu säilitada ja mitte närvi minna.

... kes ei muretse nii palju, et see mõjuks tema elule negatiivselt.

Kui keegi otsustab hakata tervislikumalt elama või kaalu langetama, siis on loogiline, et keskendutakse kõigepealt toitumise korrastamisele ja piisavale liikumisele. Tervem keha toob kaasa ka meele ja teadvuse arenemise. Vähemalt minu puhul on küll nii! Mida paremini kohtlen oma keha, seda paremini „töötab“ ka mu mõtlemine ning seda õnnelikum, murevabam ja enesekindlam ma olen.

Mulle endale aga tundub, et nende viimaste aastate jooksul olen selle füüsilise poole arendamise puhul natuke üle võlli läinud. Ma võin olla küll „tervislik“ füüsilises mõttes, aga mu sisemine pool oleks võibolla palju rohkem tähelepanu vajanud. Eelmise aasta kroonilised seljavalud ja ärevushäire sümptomid mõjusid justkui häirekellana:  „Heidi, tee midagi, muuda midagi!!“.

Sel aastal olen palju rohkem keskendunud oma sisemaailmale. Umbes kaks kuud aega tagasi alustasin igapäevase mediteerimisega. Ei, ma ei istu rätsepaistes ega ümise kummalisi mantraid. Meditatsioon on midagi palju praktilisemat, kui enamik inimesi endale ette kujutab. Tulemus? Ma magan paremini, olen rahulikum, stressivabam ja rõõmsam kui eales varem.

Usun, et igaühe jaoks leidub midagi, mis aitab tal raskustega paremini toime tulla ja mis aitab ka kaalulangetuse puhul kaasa. Olgu selleks meditatsioon, jooga, tai chi, päeviku pidamine või lihtsalt igapäevased 10 minutit iseendale – võimalusi on palju!

Heidi kirjutab Kaaluabis tervislikust toitumisest ja sportlikust eluviisist. Kui soovid tema kohta rohkem teada, külasta tema blogi aadressil http://heidi.tarkpea.ee.