Sel laupäeval läbisin TriStar Estonia ürituse raames oma esimese triatloni. Ujusin 300 m, sõitsin rattaga 30 km ja jooksin 3 km. See oli mu elu kõige elamusterohkem päev, mida ma ei unusta vist küll mitte kunagi. Tahan oma kogemust ka Kaaluabi kasutajatega jagada ja näidata, et täiesti tavalisest harrastussportlasest võib saada triatleet.

Enne võistlust käis mu peast läbi palju hirmutavaid mõtteid. Mis saab siis, kui ma ei jõua järvevees ujuda ja satun paanikasse? Kas ma oskan ikka vahetusalades õigesti toimida? Äkki ma jään viimaseks? Mida ma siis teen, kui rattasõidul kumm katki läheb?

Kuna ujumine sai alguse massistardist, siis see kujuneski üpris hirmsaks – neelasin palju järvevett, sain teistelt inimestelt mitu jalahoopi ning rahvahulga tõttu oli väga raske ujuda. Kaldale tagasi ma siiski kuidagi jõudsin ning tuju oli mul hea. Esimene ala läbitud!

Rattarada oli tõusuderikas ning seetõttu minu jalgadele paras väljakutse. Õnneks oli minu ümber nii palju teisi rahuliku tempoga sõitjaid, et mul ei tekkinud kunagi tunnet nagu oleksin rajal kõige aeglasem. Need 30 km möödusid üllatavalt ruttu ning napilt tund aega hiljem suundusin sooritama oma lemmikala – jooksmist.

Jooksudistants oli vaid 3 km, kuid pärast pikka rattasõitu ei tahtnud jalad alguses kohe üldse mitte liikuma hakata. Mu pulss oli väga kõrge ning jooksmine kujunes minu jaoks seetõttu kõige raskemaks alaks. Viimasel kilomeetril pigistasin endast kõik välja ning lippasin ajaga 1:39:13 üle finišijoone. Tehtud!

See hetk oli lihtsalt imeline! Ma olin pea kaks tundi endast nii palju andnud ning vastutasuks sain vapustavalt hea emotsiooni. Ma olin nii õnnelik, et oma hirmudest jagu sain, otsustavatel hetkedel külma närvi säilitasin ning vaatamata võistluse jubedale algusele - ujumise massistardile - üldse lõpetasin. Mu nägu säras kogu õhtu vältel ning olin enda üle väga uhke.

Lõpetuseks tahaksin kõiki julgustada TriStarist osa võtma. Uskuge mind, see kogemus on küll hirmutav, aga seda parem tunne on pärast finišit! Triatloni läbimiseks ei ole palju tarvis – vaja on vaid natuke pealehakkamist, enesedistsipliini, julgust, tahet ja ennekõike usku endasse ning oma võimetesse.

Ehk järgmisel aastal kohtume!

Heidi kirjutab Kaaluabis tervislikust toitumisest ja sportlikust eluviisist. Kui soovid tema kohta rohkem teada, külasta tema blogi aadressil http://heidi.tarkpea.ee.