Maratoni läbimine oleks paar aastat tagasi tundunud täiesti hullumeelsena – olin siis veel ülekaaluline ning jooksmine oli viimane tegevus, mida nautisin. Möödunud pühapäeval läbisin Berliinis aga oma esimese täispika maratoni ehk 42,195 km joostes. Võin kindlalt väita, et tegemist oli mu elu kõige meeldejäävama sündmusega. Tahan oma kogemust jagada ka teiega ning näidata, et maratoonariks võib saada igaüks, kellel on piisavalt tahtejõudu ning kel tervis on korras. See elamus on pingutust väärt!

On pühapäev, 30. september aastal 2012, kell näitab 08:45. Seisan koos 40000 jooksjaga Berliini maratoni stardirivis ning üritan säilitada külma närvi. See pole aga üldse lihtne! Kõhus keerab, sest stardini on jäänud veel vaid 15 minutit.

Üks mõte rahustab mind – olin kaheksa nädalat tublisti treeninud ning läbinud kõik pikad jooksud, mis treeningplaan ette nägi. Miks ma siis nii närvis olen? Ahjaa, kõige pikem jooks oli 30 km, aga täna jooksen üle 12 km rohkem. Ma ei tea absoluutselt, mis mind ees ootab.

START! Nii, läheb lahti. Kas ma saan hakkama? Pean saama! Kui joosta ei jõua, siis vähemalt kõnnin. Täna on see päev, mil läbin oma elu esimese maratoni.

5 kilomeetrit läbitud: kas tõesti nii vähe? Võtan esimesest joogipunktist vett ning rühin edasi. Ilm on vapustavalt hea ning mu jalad hakkavad vaikselt üles ärkama.

Näen enda ees kilomeetrimärki 16 ja ühte eesti lipuga naisterahvast. Ainuke lause, mis mu suust välja tuleb, on „eestlased!“. Naine naeratab ja lehvitab mulle ning ka mina ei suuda oma rõõmu varjata.

20 km läbitud ja inimesi koguneb raja äärde üha rohkem. Meid ergutatakse ja meile plaksutatakse – see on hea tunne!

Järgmised kilomeetrid on hämmastavalt lihtsad. Ma lihtsalt jooksen ja jooksen, kilomeetrid tiksuvad justkui iseenesest kinni ning mu tuju on laes. Miks mulle keegi varem ei öelnud, et maraton nii lihtne on?

35. kilomeetril muutun tõsisemaks. Mitmed jooksjad minu ümber on hakanud kõndima või seisavad raja ääres ja venitavad oma valust pakatavaid lihaseid. Miskipärast on minu enesetunne ikka veel hea ja kõndimine ei tule mõttessegi.

Kui finišini on jäänud vaid kaks kilomeetrit, tunnen, kuidas mu keha hakkab väsima. Nüüd tahaks küll juba vaid süüa ja puhata! Aga ei - kaks kilomeetrit pean veel vastu pidama. Sisendan endale, et 40 km on juba läbitud ja mis need paar kilomeetrit siis ikka enam ära ei ole.

Finišisirgel tekib mu suule lai naeratus ja lippan läbi Brandenburgi värava finišijoone poole. Kogu mu keha valdab piiritu õnn ning lausa pisar tuleb silma. 42,195 km – läbitud! Aeg: 4 tundi ja 25 minutit.

Just nii läbisin oma esimese maratoni ning ma ei kahetse mitte ühtegi higitilka, mis treeningutel sai valatud. Järgmise maratoni eesmärgiks on distants läbida alla nelja tunni, kuid kõigepealt pean Berliini maratonist taastuma ning jälle tervislikumalt toituma hakkama. Ehk järmisel sügisel SEB Tallinna maratonil kohtume!

Heidi kirjutab Kaaluabis tervislikust toitumisest ja sportlikust eluviisist. Kui soovid tema kohta rohkem teada, külasta tema blogi aadressil http://heidi.tarkpea.ee.