Paar aastat tagasi oli mul oma kehaga hoopis teistsugune suhe kui praegu. Ma tundsin kogu aeg, et ma ei ole piisavalt hea, piisavalt sale ega piisavalt atraktiivne. Ma üritasin iga hinna eest kaalu langetada ning keelasin endale mitmeid toite. Tegin ka trenni, kuid eesmärgiks ei olnud hea enesetunne, vaid ikka põletatud kalorid.

Minu hullus läks isegi nii kaugele, et kogu mu sotsiaalelu hakkas kannatama. Kui veel teises linnas elasin, käisin päris tihti veepudeliga pidudel. Kui minult küsiti, miks ma alkoholi ei joo, siis vastasin naeratades, et ma ei taha. Aus vastus oleks olnud: „ma kardan neid tuhandeid kaloreid.“ Mõnikord juhtus sedagi, et ütlesin küllakutsetele ära, sest ma ei tahtnud oma „korralikku“ päeva ära rikkuda, kui olin tublisti trenni teinud ja vähe söönud. Nii ma istusin üksinda kodus ja olin endaga rahul, et suutsin võitluses nimega „Heidi versus toit“ võitjaks jääda.

Loomulikult ei olnud see mingi lahendus, sest teistest inimestest eraldumine muutis mu tegelikult kurvaks ja emotsionaalseks. Minu meeleolukõikumised viisid emotsionaalse söömiseni – ma otsisin toidust lohutust iga pisikese probleemi korral. See tõi omakorda lühikese aja jooksul kaasa üle kümne lisakilo ning veelgi halvema enesetunde.

Nõiaring lõppes siis, kui mu ellu tuli keegi, kellele meeldisin ka „paksuna“. Tema tervislik eluviis ja spordisõltuvus nakatasid ka mind. Tänu temale hakkas ka mu sotsiaalelu paranema, sest ma ei olnud kogu aeg üksinda.

Nüüd, pea kolm aastat hiljem, on tervislik toitumine ja trenn kujunenud minu elustiiliks. Ma ei keela endale midagi, sest rämpstoitu ma lihtsalt süüa ei taha. Trenni ei tee ma juba ammu kalorite põletamiseks, vaid ikka enda tervise ja hea enesetunde huvides.

Mis puutub aga teiste inimestega väljaskäimisesse, siis paar asja pole kahjuks muutunud. Näiteks kui mul on õhtul plaanis trenni teha ja keegi kutsub mind spontaanselt kuhugi välja, siis ma ütlen viisakalt trenni vabanduseks tuues ära. Kui ma oleksin kutsest ette teadnud, siis oleksin ka oma treeningud teistmoodi planeerinud, aga nii äkitselt ei lähe ma kuhugi – trenn on ju ikkagi tähtsam!

Samuti ei lähe ma oma kursusekaaslastega mitte kunagi meie ülikooli sööklasse lõunat sööma, vaid tulen koju oma toitu valmistama. Miks? Need sööklatoidud on alati nii ebatervislikud – friteeritud kartulid, paneeritud liha, säilitusainetega kastmed ning liiga suur süsivesikute hulk ühes portsjonis. See pole minu eluviisiga kooskõlas ning seetõttu jätan pigem sööklasse minemata.

Jäin aga hiljuti mõtlema, et tegemist on küllaltki samasuguse nähtusega nagu kolm aastat tagasi. Kui ma samamoodi jätkan ning kõigile pidevalt „ei“ ütlen, siis varsti  ei kutsuta mind enam kuhugi. Olgugi et nüüd see ei väljenduks emotsionaalses söömises, ei saa see ikkagi olla hea.

Niisiis otsustasin julguse kokku võtta ning kõikidele spontaansetele kutsetele jaatavalt vastata. Ja teate mis? See on nii vabastav! Ma käisin esimest korda teistega koos sööklas söömas, läksin peole ega mõelnud, kas ma järgmisel päeval suudan ikka oma 8 km ära joosta, kui siin poole ööni tantsin.

Tänu omale uuele mõtteviisile on kogu mu elu muutunud tunduvalt lõbusamaks. Olen oma kursusekaaslastega saanud paremini tuttavaks ning leidnud isegi paar inimest, kellega võiksin päris tihti midagi koos ette võtta. Olgugi et nad ei saa mu spordihullusest päris hästi aru ning söövad minu meelest ebatervislikult, ei tähenda see ju veel, et me ei võiks olla head sõbrad. Tervislik eluviis on igaühe isiklik otsus ning minu asi pole teistele inimestele öelda, mida nad peaksid või ei peaks sööma.

Kokkuvõttes võin öelda, et elu on tõesti liiga lühike selleks, et seda mitte nautida! Normaalne sotsiaalelu on VÄGA oluline ning selle nimel võin ju ka mina mõnikord ühe trenni vahele jätta, paar natuke ebatervislikumat einet süüa või pisut alkoholi tarbida. Kui muidu olen tubli, siis ei tee need paar korda tõesti mitte midagi halba. :)

Heidi kirjutab Kaaluabis tervislikust toitumisest ja sportlikust eluviisist. Kui soovid tema kohta rohkem teada, külasta tema blogi aadressil http://heidi.tarkpea.ee.