Kuigi sellest päevast on juba ligi viis aastat möödunud, mäletan seda hetke eredalt. Ma astusin spordiklubi uksest sisse, teadmata, mida üldse oodata või kuidas käituda. Mul oli aga kindel soov trennis hakata käima, mistõttu olin veendunud, et selle esimese sammu ma lihtsalt PEAN ükskord ära tegema.

Mu peas tiirles mitmeid küsimusi ja kõhklusi:

• „Kas ma saan hakkama?“
• „Mida teised minust arvavad?“
• „Kas mul on ikka kõik vajalik kaasas?“
• „Mida ma siis teen, kui ma rühmatrennis mitte midagi kaasa teha ei suuda?“
• „Kuidas ma jõusaalis masinaid kasutan?“ jne jne.

Praegu on muidugi naljakas mõelda, et ma nõndamoodi pabistasin. Tegelikult on nii, et MITTE KEDAGI ei huvita, mida Sa spordiklubis teed. Inimesed tulevad sinna trenni tegema, mitte teisi inimesi nende oskuste või välimuse põhjal arvustama. Näiteks kui mina näen mõnda tugevalt ülekaalus olevat inimest, mõtlen ma vaid üht: „Nii lahe, et ta endaga tegeleb. Enamik ei julge siia tullagi!“

Ka rühmatrennides ning jõusaalis ei olnud esimesest korrast peale mitte midagi ületamatut. Kõik treenerid ning spordiklubi töötajad on igal pool sõbralikud ja abivalmid – selleks nad seal ju ongi, et inimesi vajaduse korral juhendada.

Kõige olulisem on see, et algaja trennihuviline ennast igast pisiasjast, mis natuke valesti läheb, heidutada ei lase. Kui ma Bodypumpi trenni läksin, siis treener käis ühe tunni ajal umbes kümme korda minu juures ja parandas mu kehahoiakut. Eks muidugi oli mul natuke piinlik, sest kõik teised olid juba ilmselgelt kogenumad, kuid juba varsti olin ka ise nende hulgas.

Selle artikliga tahan öelda, et spordiklubi uksed on avatud kõigile – mitte keegi ei tohiks tunda, et just nemad ei ole sinna oodatud. Mine kohale, lase endale kõik ruumid ja masinad ära näidata ning tee oma esimene proovitrenn! Usu mind, kui Sa juba kord oled käinud, tahad veel ja veel.

Heidi kirjutab Kaaluabis tervislikust toitumisest ja sportlikust eluviisist. Kui soovid tema kohta rohkem teada, külasta tema blogi aadressil http://heidi.tarkpea.ee.