Veebruari alguses korraldas Kaaluabi.ee koos portaaliga Buduaar jutuvõistluse, kus kasutajad said rääkida oma loo kas heast kaalukaotuse nipist, või siis hoopis sellest, kuidas sa tulutult neid nippe kasutad, kuid tulemust ei ole. Meil on hea meel neid lugusid ka teiega jagada.

Katsuka lugu: Ikka edasi ja edasi...
Minu „teekond“ ülekaalulisena algas tegelikult juba sündides – sünnihetkel olin lämbumas ning seetõttu said paljud organid kahjustada. Olin "armas pontsakas plikatirts". Lapsepõlv möödus pidevalt arstide vahet käies ning alatasa haiguste küüsis olles. Kui olin teismeline, ütlesid arstid mu emale, et ta peaks õnnelik olema, et mul vaimset puuet ei ole, sest sellest ei olnud palju puudu, et ka aju oleks hapnikuvaeguse käes kannatada saanud. Ma ei ole kunagi olnud täiesti sale ning seetõttu ei teagi, mis tunne see tegelikult on. Suurima kaalunumbri saavutasin, kui olin 15-16 ning kaalusin oma 168 cm juures umbes 120 kg ehk siis 2 korda rohkem kui oleks pidanud. Kehal oli raske ja hingel ka – teismelisena, kui hakkab tekkima huvi poiste, pidude vastu, tõmbusin mina üha rohkem endasse, sest kartsin äratõugatud olla ning haiget saada. Lõpuks läksin vanemate toe ja julgustuse abil endokrinoloogi juurde, kus tehtud testide tulemusena sain teada, et mu kilpnääre ei tööta päris nii nagu vaja ning ka süsivesikute ainevahetus on normist tunduvalt aeglasem. Mulle määrati dieet – 1200 kcal päevas. Kaalusin oma toitu ning märkisin kõik kogused koos kaloraažiga üles. See oli tüütu tegevus, kuid andis tulemusi. Gümnaasiumi lõpuks olin ainult toitumisharjumuste muutmisega suutnud kaotada 15 kilo, kuid alles oli veel jäänud 105. Trennis ma ei käinud ja kooli kehalise kasvatuse tunnid olid mu jaoks piin, sest raske oli ja häbi oli ka. Peale gümnaasiumi lõppu kolisin kodust välja ning tulin ülikooli. Kuna olin väga kinnise iseloomuga ning suhteliselt arglik oma välimuse pärast, oli uues olukorras kohanemine väga raske ning uute sõprade leidmine keeruline. Põdesin seda väga ning kuna olen tegelikult ka niiöelda stressisööja, tulid kõik suure vaevaga kaotatud kilod tagasi ning mõned lisakski. Teisel kursusel tuli aga ette täielik piir, sain aru, et nii mu elu enam jätkuda ei saa. Hakkasin omal käel uuesti kaloreid lugema hoides alguses 1500, hiljem 1200 piiri. Samuti võtsin julguse kokku ning läksin trenni – aeroobikasse. Olin alati viimases reas ning tegin oma jõudu mööda, kuid siiski liigutasin. Kõige selle tulemusena kaotasin ülikooli lõpuks 35 kilo ning seda tulemust olen suutnud siiani hoida. Muidugi ei ole ma praegugi oma 85 kiloga ideaalkaalus, kuid erinevate spetsialistidega konsulteerides on mulle öeldud, et arvestades mu varasemaid tervisemuresid, on see siiski väga hea tulemus ning täiesti saledaks ma ilmselt kunagi ei saagi. Kuid sellegipoolest ma ei anna alla – jätkuvalt jälgin oma toitumist ning käin nüüd vähemalt 4-5 korda nädalas trennis. Kaalunumber küll ei taha enam selle tulemusena väga muutuda ning vahepeal tekitab see tõsist meelehärmi, kuid ma tunnen end siiski palju paremini kui varem. Kes oleks võinud arvata, et tüdrukust, kes kunagi viilis igast kehalisest tegevusest, on nüüdseks saanud üsnagi tõsine spordiklubis rassija ning naudib veel seda. Mis ma kõigest sellest õppinud olen? Seda, et tegelikult on kõik võimalik. Loomulikult on mul olnud tagasilööke ning libastumisi, kuid sellegipoolest ma tõusen ja liigun jälle edasi eelkõige ennast väärtustades ning oma tugevaid külgi tundes. Ja ka seda, et hullumeelsuseni oma kaalunumbri pärast põdeda ei ole mõtet – otsese kaalujälgimise asemel toitun praegu teadlikult ning treenin nii, et eelkõige enesetunne oleks hea. Kui ka hetkel kaalunumbri vähenemise üle rõõmu tunda ei saa, rõõmustan selle üle, et tunnen kuidas lihased tugevnevad ning ma üha paremini trennides kaasa pingutada suudan. Olen muutunud julgemaks, enesekindlamaks, teadlikumaks iseenda headest külgedest ning õppinud end kiitma ka imepisikeste muutuste eest oma kehas. Püüan näha oma keha kui head sõpra, kelle olemist ikka paremaks püüan muuta. Ja kõiki neid rõõmuhetki vürtsitan ma unistusega, et ehk õnnestub mul siiski saavutada enda jaoks maagiline number 70:)

Taive lugu: Raskus, uhkus, motivatsioon
Lugu sellest kui kaotasin 10 kuuga 20 kilo. Alati peab olema esmalt mõni raskus. Minul oli see pettumus vastsündinud lapse bioloogilises isas. Söögiisu puudus ja sellega tulenevalt kahe kuu möödudes juuste väljalangemine, rinnapiima puudumine ja kõige tegemine enda meeletu kokkuvõtmise näol. Kokkuvõte-peab sööma hakkama, et kiilakaks ei jääks ja beebi eest head hoolt saaks kanda. Uhkus- otsustatud, et abi vastu ei võta tuli läbi ajada miinimum finantsidega ja enda söögi osas pidi plaanid paika panema. Kuna olin hirmus lihaarmastaja siis pidin leidma kallile kraamile aseaine. Plaan oli selline, et 6 kuu jooksul varusin turult köögivilju ja poest pastat, riisi ning sukeldusin maitseainete maailma. Õppisin selgeks kõik lihamaitset andvate maitseainete maitsed. Vesi oli sõber ja liikusin igalpool ringi koos kraanist lastud vee pudeliga, mida ümbritses tol ajal peen Eviani pudel. Alati soovis keegi ka minu veest lonksu, mis ajas mind tigedaks, sest see oli minu toiduks, mitte staatuse pärast kaasa võetud. Toidud maitsesid ülihead ja kui igat suutäit sai mälutud ka nii nagu kooliõpikud ette näevad 43 või umbes nii korda, siis sai ka kõht täis. Kolmas plaan seisnes selles, et kuna energiat vallandus kaalukaotusega seoses palju ja ümbermõõt vähenes, tekkis hasart veelgi alla ja veelgi kiiremini seda saavutada. Nii müüsin maha oma riided, ehted ja asjad, mis vana elu meenutasid ning ostsin mingi imemasina koju, millega trenni teha. Mis selle nimi on ei tea aga nägi välja nagu jalgratas kus oma keha raskusega erinevaid harjutusi teha. Päeva plaanis oli 3 korda lapse magamisaegadel trenni teha ja enne seda ja peale seda 1 tund ei söönud. Ja oligi tekkinud uus elu mõte. Ja täpselt 10 kuud peale lapse sündi olin alla võtnud 20 kilo ja olin samas kaalus kui 9 klassis. Väga sale aga tervislikult sale. Ahjaaa nüüd ka motivatsioon- selleks oli mehele kes oma lapse ja tema ema vastu nn. nooruse lollusest halvasti käitus ära teha. Seda ma tegin aga teda ma enam kunagi tagasi ei tahtnud, sest uus mina, uus keha ja uus elu pakkus enamat.

Pirxi lugu: Kõva pea siis väiksem kaal
 

Mul sedasorti lugu seoses kõvema peaga kui teistel. Vahel on see kehakaalule eeliseks. Ülikoolis on aegu kus on päris palju paari nädalaga vaja selgeks saada ja kui oled inimene kellele peab rohkem kui üks kord rääk siis kuna seal rohkem kui 1 kord ei räägita siis peab asjadest ise aru saama. Et mina ku pikkade juhtmetega kasutasin eksamite sessioonidel tehnikat nagu seda, et kui aru ei saanud läksin vahepeal trenni. Nii juhtus sagedast,i et olin hommikul jõusaalis ja pealelõunat aeroobikas mõne stiili trennis ja siis veel enne ööd ka kõhulihaseid trennimas. Lõpuks sain aru kui olin piisavalt oma füüsist ka väsitanud. Siis hakkas mõistus tööle. Selle konkursiga siis seoses see, et esiteks siis sõin tervislikumalt ja jõin palju rohelist teed ning ka see, et võrreldes lihtsalt tarkade grupiõdedega mina võtsin eksamite ajal alla mitte juurde nagu need kes igal aastal peale jõuluaega rahulikult kuunäoga eksamitele ilmusid. Kokkuvõttes väike pinge teeb neile head kes pingutama peavad ja neile just mitte kes on juba omas elemendis. Ikka veel ka seda, et ma võtsin 4 aastaga iga eksamiga alla ja see on seisnud siiani ning sel ajal ka sõin rohkem igasugust vitamiinirikast toitu ja uurisin mis vitamiine võtta et mõistusele mõjuks ja ilmselt kehakaal ja aju on koostööd tegemas. Pregu kaal tõusnud taas ja vaja oleks just proffide abi kuidas nüüd paika saada.

Gettuu lugu: Jõud.. mida vahel puudu jäi.

Algas see kõik siis, kui mu vanaema haigeks jäi - insult. Sellest ajast peale olen ma nagu õgi-masin olnud. Kaalusin 72kg ja pikkust on 1,75m ehk kaal oli täiesti korras. Ja kohe, kui mu vanaema haigeks jäi, hakkasin ma vahetpidamata sööma - murest. Ma võisin süüa kõike alustades õunadest, pirnidest lõpetades krõpsude ja mmuu rämpsuga. Absoluutselt kõike võisin omale lõpmatult sisse ajada. Nii möödus umbes kuu,kaks ning siis astusin kaalule. Sealt vaatas mulle vastu massiivne 81,5kg. Seda nähes lausa ehmatasin. Mõtlesin, et kuidas see ikka niimoodi olla saab, ma ju pole midagi eriti söönud. Siis hakkasin mõtlema, mida too päev sõin - võileibu ohtra majoneesiga, kohukesed, kommid jm maiustused. Ühesõnaga vaatasin tõele näkku - ma pean ennast kontrollima. Pean vaatama, mida süüa ja mida mitte. See oli paras pähkel! Mitmeid kordi käisin poes krõpsuriiulitest pisarad silmis mööda ning mis seal salata, oli kordi, mil ma võtsin sealt paar pakki ja pistsin need kusagil salaja nahka. Pärast oli süda paha, kuna polnud enam harjunud sellise toiduga. Rohkem ma krõpsude järgi isu ei tundnud.. kuid minu järgmiseks ahvatluseks olid niiöelda "meremehe kommid". Sellised valged, sinises pakendis ja peale on joonistatud meremees. Lihtsalt imelise maitsega kommid! Neid ma vahest lubasin endale, kuna need olid päris väikeses pakendis ning neid polnud eriti kusagil poodides müügil ehk siis neid ei saanud ma palju süüa! Ennem koju minekut ostsin alati omale midagi head kaasa, kuid mitte rämpsu. Head ehk siis pirne, õunu, ploome, maasikaid jm tervislikku. Neid ma siis näksisin teleka ees.. nagu kunagi seda tegin rämpsu süües. Lõpetuseks tahangi öelda, et kui sa kaotad kontrolli oma ahvatluste üle, siis on seda kontrolli peaaegu võimatu tagasi saada.

Merililni lugu: Võitlus iseendaga

Meile räägitakse aina, et inimene peab toituma tervislikult. Lihtne öelda, raske teostada. Mis tähendab tervislikult toituma? Ühes kohas räägitakse ühest meetodist, teises kohas teisest. Täielik dilemma. Sellepärast ma nüüd lugesin eksperimendist kuidas Kristi kaotab kaalu ja toitub Kaaluabi järgi. Tahaksin selle ära proovida ja vaadata kas toimiks minu peal. Kaalulangetamismeetoditest niipalju, et olen proovinud igasuguseid erinevaid dieete. Minu esimene dieet sai alguse kui olin 17.aastane. Minu terve suve menüü nägi välja ainult vesi ja väike jogurt. Kilod kadusid ja kuidas veel. Mina olin ise muidugi ülirahul. Puusakondid paistsid ja tundsin end ülihästi kuna sain kanda ülinappe riideid. Läksin üks päev sõbranna poole ja hakkas paha küsis mis ma söönud olen. Rääkisin nagu lugu oli. Tema selle peale, et kas ma tahan haiglas tilguti all lõpetada?! Loobusin sellest dieedist. Olen mitmeid kordi üritanud ka Kaalujälgijate programmi järgi koduselt hakkama saama aga lõpus ikka libastun ja löön käega.  Niisiis suvel tutvusin kutiga, kes käis jõusaalis ja nägi super välja. Tundsin, et pean hakkama ka pingutama. Läksin ka jõusaalis...igapäev hakkasin jõusaalis käima kohe 2-3 tundi. Mis oli muidugi piin...sellele järgnes mul igaõhtune jooks ja sõin ainult puuvilju. Läks mööda 2-3 nädalat kui mu kõhule ilmusid naharebendid. Mõtlesin, et alguse asi küll ära kaovad. Aga ei kadunud...jätsin asja jälle pooleli. Pool aastat hiljem arst rääkis, et need armid tulid sellest et hakkasin nii kiiresti rasva põletama ja rasvkoed lagunesid ja tekitasid naharebendeid. Jube...ma ei julge sellisena randa minnagi, ma loodan et on veel imekreeme mis teevad mu kõhu korda. Loogiline ju, et inimesel, kes pole elu sees üle 2 korra nädalas end järjepidevalt liigutanud, ja hakkab treenima 5x nädalas, tulevad mõned tagasilöögid. Siis juulis jäin ma"haigeks"...nimelt mul oli 4 aastat tagasi autoõnnetus kus ma sain peapõrutuse. Nüüd aastat hiljem hakkasid mul tasakaalu häired ja minestushood peale. Muidugi ma olen selline kes kohe arsti juurde ei lähe, alles kui häda kõige suurem. Lõpptulemus oli selline, et ma olin 5 kuud voodis ja välja ei saanud kodust kuna nagu välja läksin oli tunne et kohe kukkun kokku. Nüüd on hakkanud rohud alles mõjuma ja saan pöörduda enamvähem oma normaalse elu juurde tagasi. Aga 5 kuud on teinud oma tööd. Passisin suhteliselt voodis internetis ja vahepeal olid taltsutamatud söögihood. Tunnen, et osad püksid ei lähe jalga enam ja kõhuke on ette tulnud. Mitte suur aga annab tunda. Iga füüsiline aktiivsus ajab lõõtsutama juba. Rasvkude kogunebki peamiselt jalgadele ,tuharatele ja tagumikule. Eks looduspäraselt on mulle kaasa antud ka tavapärasest tunduvalt laiemad puusad. Olen ennast suhteliselt lootusetuks juhtumiks pidanud tselluliidi osas. Võidelnud apelsiniga reitel ja tuharal. Juba praegu ma ei luba endale saiakesi, koogikesi, krõpsu, rämpstoitu. Kui isegi luban, siis te ei kujuta ette, mis süümepiinu ma pärast tunnen. Kuigi ma tean, et tegelikult ei peaks, vahest ju võib libastuda.  Nojah, kogu selle loo juures kurvastab võib-olla kõige rohkem mu rinnapartii osas. Jah, rindade...mul on D korv. Mul võiksid olla natukene väiksemad rinnad, siis oleksin oma välimusega enam-vähem rahul. Just selletõttu ma arvangi, et on veel ja veel vaja kaalu langetada. Jooksmine on minu jaoks ka piin selliste rindadega. Kui ma suudaks juba nende kulult kilosid näpistada, tunneksin, et olen midagi korda saatnud. Mulle hakkab see nüüd lõpuks kohale jõudma, et sellised lühiajalised ranged 14-päevased dieedid toimivad lühiajaliselt Ma soovin lõplikku tulemust, mis kestaks igavesti. Ma sooviksin, et mu keha oleks trimmitud ja toonuses. Ma ei taha enam lodevaid käsivarsi ja värisevaid reisi. Jah, võib-olla ei ole olnud minus piisavalt püsivust, et jõuda seatud eesmärgini. Ma arvan, et kui inimene midagi nii väga soovib ja millestki nii väga unistab ja panustab omakorda sellesse, siis nii saavadki paljud suuremad ja väiksemad asjad teoks. Leian, et ei ole mõtet segaseks minna ja pürgida suutmatut või leppida vähesega. Saaksin endas natukene rohkem enesekindlust leida, soovides langetada paar kg. Ma väga loodan, et minu essee on just see mis soosib teie poolehoiu ja saan suveks ilusaks:)

Immu lugu: 3kuuga -9kg ja siis 6kuuga +15tagasi

Kui ma olin noorem, siis öeldi mulle tihti, et mul pole üldse naiselik keha.Kaalusin veel 17aastasena 42-45kg aga ei leidnud ise, et ma liiga peenike oleks olnud.Muidugi naiselikke kurve oleksin võib-olla tõesti pisut rohkem soovinud. 17aastasena jäin ma lapseootele ja võtsin kogu rasedusega juurde ca 30kg seega kaalusin lõpuks sünnitama minnes 72-75kg. Peale sünnitust kadus sellest vaid mõned kilod ja jäin 69-70kg peale pidama. Ei aidanud rinnaga toitmine ega jalutamine midagi. Hakkasin siis regulaarselt jooksmas käima ja püüdsin jälgida oma toitumist, aga laisk inimene nagu ma olen ja lapse kõrvalt ka veel ei olnud see mulle kerge. Mu vanaema soovitas mulle toitumiskooli.Kestis see 12 nädalat ja selle lõppedes kaalusin ma 60-61kg.Toitumiskoolis õpetati, et kõige tähtsam on hommikusöök ja et see peab olema valgurikas. Päeva jooksul tuli juua kuskil 1,5liitrit vett, seda arvutati kehakaalu järgi. Samuti arvutati kehakaalu järgi kui palju gramme valke ja muid asju sul päevas saada tuleb. Ning soovituslik oli, et kui trennis käia ei viitsi, siis päeva jooksul tuleb jalutada 2-3 tundi.Tegin kõik täpselt nii nagu kästi-libastusin vaid mõned korrad ja siis tegin selle taga jalutamise või videotreeningutega. Jäin lõppetulemusega rahule, aga niipea kui lõppes toitumiskool lõppes ka motivatsioon ja kuna just oli alanud suvi, siis juhtusid grillipeod ikka ja alati mu toitumisharjumusi rikkuma. Kaalusin 6 kuu pärast sama palju kui sünnitama minnes ja kuigi see kaalunumber teeb mind pisut õnnetuks, siis enda kehaga olen ma rahul. Olen ju olnud 17aastat poisiliku kehaga piitsavars, miks mitte nautida nüüd naiselikke kurve;)

Jaanikam lugu: "Lapsepõlv", .. kogu eluks

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama algusest. Olin eakohase arenguga, sale tütarlaps. Kõik oli kena, lihtsalt suurepärane, kuni 7a. haigestusid neerud, olin pikalt ravil ja peale seda hakkas kogunema kaalu.Vähe oli päevi, kui keegi ei teinud sellekohast halvustavat märkust. Käisin kõikvõimalikes trennides, jooksin hilise õhtuni väljas, kuid keha hoidis omast kinni. Muutus toimus peale 9. klassi lõpetamist.Ainuke "imerohi" oli ARMUMINE. Olin märkamatult kaotanud 20 kg, olin sale, särav, jne,,jne.Keha oli korras, kuid psüühika rikutud. Vaatan peeglisse, riietun, kõik ütlevad, et kena, kuidas saavutasid aga mina vaatan peeglisse, istudes kintse ja näen-PAKS. Olen kogu ülejäänud elu, peagi saamas 41.a., olnud 172cm juures 59-68kg, ka peale rasedust taastusin kiiresti, ilma eriliselt panustamata.Kuid kogu selle aja olen tormiliselt "pühendunud" erinevatele dieetidele, võimelmistele,liikumistele( kõnd, ujumine, jooks), masinatele ja tulemus on PAKS! Tõsi ta on, kogu sellest asjast on olnud kasu ka. Olen hakanud kuulama oma keha ja tema vajadusi. Oma panuse andis sinna veregurpidieet ja lahustoitumine. Tean ,et liha on raske seedida ja võimalusel -väldin. Tean,mida süüa koos ja millal, et olla virge ja tegus.Ei saa salata, et ka "libastun", eriti sellisel talvel ja söön mida tahavad "silmad", mitte ülejäänud keha.Karistuseks on loidus, uni ja TV lembus. Aga mul on kõrval Mees, kes on pidevas liikumises. Ta tunnetab minu erinevaid rütme ja ilma suurema kärata, tasa ja targu tõmmates mind kaasa oma liikumisse, olen jälle tagasi "reel". Siis on jälle olulised -10 000 sammu, puhas vesi, juur- ja puuviljad ja teadmine, et ma ARSMASTAN ELU JA ENNAST!.... Kuni järgmise languseni, mil olen jälle lapsepõlves tagasi, peeglis seesama ümaranäoline ja "vormitu kehaga" plika. Armas täiskasvanu, ära tee ühelegi lapsele kunagi nii, et ta läheb endaga tülli!