Viimasel ajal olen oma blogi kaudu saanud mitu kirja ja kommentaari stiilis „Veab sul, et suudad nii tihti jooksmas käia ja nii palju järjest joosta. Ma tahaks ka joosta, aga mu kehale lihtsalt ei meeldi jooksmine. See on minu jaoks nii raske“jmt. Need laused tuletasid mulle meelde ennast umbes neli aastat tagasi. Siinkohal tahan kirjutada endast kui jooksjast ning julgustada teisi inimesigi jookmist proovima.

Ma ei ole loomulik jooksja. Jooksmine ei tule minu jaoks kergelt. Võiks isegi öelda, et jooksmine on minu jaoks raske. See, kui ma võin korraga joosta ära 20+ km, ei tähenda kohe üldse, et see oleks justkui käkitegu – ei ole! Võrreldes nii mõnegi teise endavanuse neiuga treenin ma päris palju, kuid leidub piisavalt palju neid inimesi, kes ilma treenimatagi võistlustel minust mööda tuhisevad. Ma ei jooksnud täispikka maratoni ära, sest ma lihtsalt „suutsin“ või mul „vedas“ – ma tegin selle ära, sest ma olin treeningutes pühendunud ja järjepidev.

Lisaks sellele ei ole mul kohe üldse jooksja kehaehitus. Mõnikord teen endamisi nalja, et kui ma vastavalt treeniksin, läheks mul jõualadel palju paremini kui vastupidavusaladel. Isegi kui teen palju võhmatrenni ja söön vähe valku, kaldub mu keha lihasmassi pigem kasvatama mitte kaotama. Raske keha ei ole aga jooksja puhul teadagi eeliseks.

Kuidas ma siis üldse jooksma hakkasin, kui ma ei ole üldse jooksja-tüüpi inimene?

Kuni 21. eluaastani ma sõna otseses mõttes vihkasin jooksmist. Koolis olin enda klassi üks kehvemaid jooksjaid. Iga jooks üle 100 m oli minu jaoks põrgupiin. Mulle ei jõudnud kohale, kuidas keegi võiks jooksmist üldse nautida. Arvasin, et küllap mõnele inimesele on seda jooksutalenti antud ja mõnele mitte. Olin kindel, et mulle lihtsalt jooksmine ei sobi ega hakkagi kunagi sobima.

Ma hakkasin jooksma alles siis, kui ma hakkasin endasse USKUMA – kui ma hakkasin uskuma, et ka mina võin olla jooksja ja et ka mulle võib jooksmine meeldida. Otsustasin, et proovin lihtsalt paar nädalat jooksmisega algust teha. Kõik eelarvamused ja negatiivsed mõtted jätsin selleks ajaks kõrvale. Siis aga juhtus nii, et armusin jooksmisesse ära.

Ma arvan, et enamiku inimeste viga uute spordialade proovimise juures ongi selles, et nad on enda pähe istutanud mingi mõtte („jooga pole küll üldse midagi minu jaoks“, „appi, tantsutrenni ma küll ei taha minna, ma ei oska tantsida“, „ma vihkan vett ja ujumist“ , „mu lihased on nii nõrgad, ma küll ei saa jõusaalis hakkama“ jne), mis põhineb võibolla ainult ühel negatiivsel kogemusel või lihtsalt eelarvamustel. Muidugi ei hakka sulle üks või teine tegevus meeldima, kui sa endale pidevalt sisendad, kui halb või ebameeldiv see on! Jäta need mõtted ükskord koju ja tee lihtsalt proovi.

Veel on tähtis, et alustaksid aeglaselt! Sa ei saa ühe trenniga maratonijooksjaks, tippujujaks, tantsulõviks, joogaässaks ega jalgpalluriks. Esimesed sammud võiksid olla nii pisikesed, et need on lausa naeruväärselt lihtsad.

Jooksutreeningutega alustades proovi näiteks ühel päeval joosta 200 m, järgmisel päeval 250 m, ülejärgmisel 300 m jne. Kui 1 km saab täis, võid koormust juba 100 m või 200 m kaupa suurendada. Teine võimalus on 10 minuti jooksul teha vaheldumisi 1 minut kiirkõndi ja 1 minut kerget sörki. Järgmisel korral pikenda aega 11 minutiti, seejärel 12 minutit jne. Need 10 minutit leiad ikka oma ajast, et jooksmisele (teine) võimalus anda, eks ole?

Kui jooksmine on sinu liigeste jaoks veel liiga koormav, siis alusta kiirkõnniga või kepikõnniga. Kui kehakaal lubab juba joosta, siis on sul nn põhi juba all ning esimesed jooksusammud tulevad hoopis libedamalt.

Mõnusaid jooksuelamusi!

Heidi kirjutab Kaaluabis tervislikust toitumisest ja sportlikust eluviisist. Kui soovid tema kohta rohkem teada, külasta tema blogi aadressil http://heidi.tarkpea.ee.