Suvi on lõpuks kätte jõudnud ja meel on sellevõrra jälle helgem ja mõnusam. Eile kohtusin oma toitumisnõustaja Kajaga, keda polnud juba kolm nädalat näinud ning jutustasime pikalt — samuti tegime ära ka mõõtmised, mille tulemused on pisut allpool!

Arutlesime pikalt erinevate dieetide üle, kuidas need inimestele mõjuvad ning milliste dieetidega inimesed kaalust alla võtavad. Tegelikult võin ma päris ausalt väita, et dieediga tulemust ei saavuta, see on pigem selline lühiajaline enesepete, mis küll toob tulemusi mingiks perioodiks, kuid kui dieet kui selline järgi jätta, siis tulevad kilod alati kolinal tagasi, kas ei kõla tuttavalt?
Muidugi ei oska ma praegu tulevikku ette näha, et milline on minu kehakaal aasta või viie pärast, kuid praeguse tempoga ning toitumisega olen ma ülimalt rahul.

Kaalu langetamiseks tuleb kõigepealt alustada iseenda mõtlemisest ning vaimsest tervisest — kui toidu ja toitumise peale liialt mõelda ning iga hommik end kaaluda, muutub see kinnisideeks ning see tekitab ainult lisastressi, mida kaaluga võitleval inimesel kindlasti vaja ei ole.

Terve selle projekti jooksul ei ole mul kordagi olnud sellist tunnet, et ma pean dieeti. Loomulikult — ma jälgin oma toitumist ning esimestel nädalatel kaalusin oma toitu ning lugesin kaloreid iga suhupistetud ampsu pealt. Seda tegin ma aga selleks, et iseennast harjutada sööma väiksemaid portsjone ja endale teadvustada, mis kui palju tegelikult kaloreid sisaldab. Meie toitudes on sees nii tohutult palju lisakaloreid, mida ise enda peas nagu ei oskaksi sinna arvutada. Samuti ei ole ma endale keelanud ühtegi toiduainet ega ka jooki. Olen söönud nii torti kui ka isegi pitsat ning joonud siidrit ja mahla (milles on tegelikult tohutult palju suhkrut!). Kõige aluseks ongi olnud balanss! Kui sa tead, et sul on tulemas mõni sünnipäeva või muu üritus,  kus ahvatlusi ja head-paremat on külluses, lase ennast vabaks ja ära mõtle liiga palju! Ei ole mõtet ennast halvasti tunda lisa torditüki või šampuseklaasi pärast, kuid tuleb endale lihtsalt meelde tuletada, et igapäevaselt selline käitumine toob tagajärjed kaalus ja mõõtudes. Loomulikult olen ma vähendanud nii magusasöömist kui ka alkoholi tarbimist ning üritan süüa palju rohelist ning leida erinevaid alternatiive toitude suhtes, mis on nii öelda punase lipuga. Valge röstisaia olen vahetanud välja rukkirösti vastu, õli asemel kasutan salatites hoopis balsamicot, pekise sealiha olen vahetanud välja kanafilee vastu ning lastevorsti asemel tarbin hoopis veiselihasinki. Need kõik väiksed valikud teevadki terviku, ning tegelikult ei ole üldse nii raske oma harjumusi muuta.

Kõigile kaalulangetajatele võingi soovitada just seda, et vaadake üle oma kogused — kas tõesti on vaja ära süüa neli kartulit, mille kõrval ilutseb suur lihatükk ning see kõik üle valada majoneesiga? Mina kunagi arvasin, et see on ju täitsa okei aga ennäe — kui arvutasin kokku oma tegelikud kalorid, siis sain ise ka väikese šoki — kõik need päevased „ampsud ja snäksid” ning põhitoiduna suur taldrikutäis toitu tegidki oma töö. Nüüdseks on ilmselt nii minu vaimne kui ka füüsiline tervis sellises punktis, kus ma ei suudagi enam selliseid koguseid ära tarbida, mu kõht saab lihtsalt enne täis!

Kajaga arvutasime välja ka minu praeguse kehamassiindeksi, mis on 24,9 ja jõudsin LÕPUKS oma normaalkaalu piiridesse! See on siiani minu jaoks kõike rõõmsam uudis olnud. Loomulikult on mul ka hea meel langevate mõõtude ja kaalunumbriga, kuid teadmine, et olen jõudnud normaalkaalu (küll kõige ülemisse piiri, aga siiski!) on minu jaoks väga tore!
Kaalunumber on siis hetkel  76,3  (kokku kaalukaotust — 16 kg) mis on küll 200g rohkem kui eelmine nädal, kuid ma ei heida selle üle meelt — kaal on olnud siiski pidevas languses ja samas mõõdud siiski kahanevad.

Mõõdud on siis järgmised:

Rind: 93 cm (-18 cm)
Keskkoht: 89,5 cm (-14,5cm)
Puus: 102,5 cm (-11,5cm)
Käsi: 28,5 cm (-4cm)
Reis: 57 cm (-6,5cm)

Olen ka mõõtmistulemustega väga rahul — vaatasime Kajaga üle kogu perioodi, ning kogu aeg on olnud ühtlane langus ka mõõtudes, see küll erineb pisut nädalate lõikes, mis kust rohkem läinud on, kuid igalt poolt muudkui kahaneb! Varsti ei olegi enam kapist vanu asju selga panna, sest kõik on juba nii lotakaks muutunud, et enam ei kannata kanda! Aga siis ei olegi ju midagi muud teha, kui uusi riideid endale šopata! Ja mis saab olla veel paremaks motivatsiooniks naisterahvale kui šoppamine?! :)