Foto: Michael PIERROT, FreePhotoBank.com

Pean vist seletama hakkama, miks ma panin sellise intrigeeriva pealkirja. Sellepärast, et kaal oli ammu olemas ning eks ma teda jälgisin kah, kuidas ta seal toanurgas ikka seisis kenasti ja kasutult tolmu kogus.

Kuniks…
Järgnevat lugedes on mul üks hoiatav palve. Sina, kes Sa seda siin loed, ära palun hakka emotsiooni ajel seda kaalulanguse osa täpselt järgi tegema, sest inimesed on erinevad ja nende organismid reageerivad ka erinevalt! Ma kindlasti ei soovi, et keegi rikub oma tervise selle kirjutise alusel, sest igaüks peab leidma oma tee ning kõndima seda, osutugu see kasvõi ringrajaks.

Alustades päris algusest, siis …
Pidasin plaani kaalu vähendamiseks juba pikka aega. Nagu ikka sellistel puhkudel otsib inimene varjatud vabandusi juba alateadlikult, et mitte alustadagi. Aeg läks, laiskus suurenes ja kilod lisandusid.

Sellel kevadel kui kaalule astusin ja kaal ägises raskuse all, et ma kiiresti tema peal tallamise lõpetaksin, hakkasin vaikselt ennast mõttega harjutama, et ma ikka pean kaalu vähendama. Kuid aeg läks jälle edasi. Oli küll natuke raske olla, aga üldiselt kellel siis pole kui kehakaal on juba üle 125 kilogrammi. Nii lohutasingi end mõttega, et see on üsna normaalne olukord ning tervis ei andnud ka kusagilt reaalselt tunda. Söögiisu oli hea, liigagi hea ning panin tähele, et tasapisi ikka paremaks läks. Sellele andis hoogu elustiililine faktor, võisin süüa palju ja millal iganes, see polnud mingi probleem. Ja nagu sellest vähe oleks, oli ju vaja endale lubada õlut. Kui keegi külla tuli, siis veini ja kangematki. Ei paista nii väga hullusti olevat.

Kuid minnes täpsemaks, siis harrastasin ma söömist ka öösel. Näiteks töölt tulles kere täis parkida, sest kuidas saab tühja kõhuga magama minna. Sellel perioodil ei käinud enam mõte, mida tegema peaks, ja kere, mis samal ajal tegi,  ühte sammu.

Tuli suvi…
Palavus, hirmus higistamine, selle varjus peitus üks teine salakaval asi. Palavaga vedelikutarbimine suurenes, mitte väga oluliselt, kuid siiski, ning järjest rohkem käis peas mõte kaalulangetamise vajalikkusest. Kui kõrvalt küsiti, millal alustan, vastasin, et mõttetöö selles valdkonnas juba käib. Ega ma valetanudki, sest mõtlesin sellele üsna tihti. See vastus kõlas kui ajalehe huumorinurga nali.

Kuid suvi sai mööda ja tuli sügis koos väikese tervisekontrolliga. See osutus lõpuks päästikuks, mille tõttu otsustasin päevapealt kogu oma elustiili muuta. Mis juhtunud oli? Tervislik olukord oli pehmelt öeldes jõudnud punktist A punkti P. Vererõhk laes, veresuhkur laes, maksanäitajad täitsa metsas, pluss võimalikud teised terviseriskid tulevikus. Minu ainuke mõtteline reageering karmile infole – kui veel midagi päästa annab, siis ma seda ka teen ja teen korralikult!

Nii see algas…
Alustasin excelis tabeli täitmist oma kehakaalu ja füüsilise tegevuse kohta. Kui arsti juurde jõudsin, oli mul juba omapoolne tegevuskava paika pandud. Arst määras alguses siiski ravimid, sest olukord oli vaja kiiresti kontrolli alla saada. Enne seda olin oma söögisedeli totaalselt üle vaadanud ning ümber kujundanud. Päevapealt hakkasin tarbima oluliselt vähem rasvast, vürtse, soola, suhkrut ning alkoholist loobusin täielikult. Nüüd tekib paljudel küsimus, et mida ma siis üldse tarbisin. Fotosünteesida ma veel ei oska.

Nali naljaks aga päris alguses oli lahja kodujuust, tuunikala, täisteraleivad ja erinevad hapukoore- ja majoneesivabad toorsalatid. Edasi hakkasid lisanduma kindlad külmutatud köögiviljasegud, mida hautasin koos erinevate kaladega. Vahel ka natuke lihaollust ja ikka endiselt toorsalateid jne.

Tegelikult avastasin ilma suurema jorinata ja päris kiiresti, et valik, mida omavahel erinevateks toidukordadeks kombineerida, on üsna suur ja vaheldusrikas. Selleks peab poes olles natuke rohkem aega kulutama, et välja otsida just see toiduaine, mida vaja läheb.

Nüüd natuke  seda osa kuidas minema ehk kaal langema hakkas…
Kuna minu otsus oli karm, et päevapealt, nüüd ja kohe, siis esimene päev ei juhtunud üldse midagi peale selle, et organism kaotas 2,2 kilogrammi. Tõenäoliselt lihtsalt vedeliku arvelt. Kuid järgmised kolm päeva toimus täielik mäss, sees keeras ja valutas ning ainuke sõnum, mis peas kummitas oli soov süüa.

2. päev -900 grammi, 3. päev – 700 grammi  ning 4. päev oli järsku läinud 2,4 kg, seedimine oli täielikult sassis. Sellega lõppes ka mäss sisikonnas. Oli väga hea ja kerge olemine ning siis oli esimest korda see tunne käes, et ma suudan kui ma seda tõesti tahan!

Kõigil nendel ja järgnevatel päevadel proovisin jõudumööda ning jõudluse piire nihutavalt, teha mingit trennikest ka. Hakkasin täpsustama oma päevarežiimi, et organism saaks teha tööd võimalikult hästi. Toidukordade arv ja kellaajad, toidu hulk ja kaloraaž, see teadmine tuli tsipa hiljem ning muidugi füüsiline koormus. See kõik sai korduvalt üle vaadatud  ja parandatud. Tulemus ei lasknud end kaua oodata, minu kere reageeris hästi ja hakkas vastutasuks kaalu kaotama  täiesti arulagedas tempos. Nii võis see vähemalt tunduda kõrvalseisjatele.

Esimese 14 päeva jooksul, siis sai esimene emotsionaalne „motivatsioonimägi“ läbi ja jõudsin tõdemuseni, et kui ma söögikaloreid arvestama ei hakka jõuan ma mittekuhugi! Hakkasin otsima internetist võimalusi ning sattusin Kaaluabi leheküljele. Uurisin natuke seda siit ja sealt nurga alt ning leidsin, et päris mõnus keskkond kaloriarvestuse tegemiseks.

Kaaluabiga alustasin alles 7. oktoobril. Ajalugu nädalase intervalliga kirjapanduna oli enne Kaaluabi järgmine:

20.09 – 125,5 kg
27.09 – 118,8 kg
04.10 – 114,9 kg
12.10 – 111,1 kg (see oli ka minu esimeseks sissekandeks oma sodiseinal, 12. oktoobril)

Nüüd siis päevaplaanist…
Päevaplaani selgroog: hommikul 06:25 äratus, kaalumine, söömine jne., lõuna 12:30, õhtusöök 18:30. Mida täpsemini suutsin kellaaegadest kinnipidada, seda paremini kõik toimis. Võimalikult vähe vahepalasid, peamiselt trenni tõttu tekkinud lihasvärina kiireks maandamiseks kui tekkis vajadus. Pärast õhtusööki sõin vahel õuna, muidu üldiselt mitte midagi, sest organism tahab ka puhata ning nn talvevarusid, mida mu kere lammutama pidi, oli küllaga.

Siinkohal pean tunnistama ausalt üles, et olen igati rikkunud Kaaluabi tervisliku kaalulangetuse põhimõtteid. Juba päris alguses kui ma oma kalkulatsiooni tegin, teatas Kaaluabi süsteem, et „Selline kaalulangus pole tervislik“. Ma ei jätnud oma jonni, mõeldes selle juures, et alati saab ju kergemalt võtta kui olukord seda nõuab. Kaalulangusgraafik sai paika! Tunnistan, et see oli minu tahtmise juures ka päris korralik utoopia, kuigi samas olin ma juba näinud kui palju langes esimese kahe nädala jooksul igapäevaselt kaal.

Nii motivatsioon kui hasart kerkisid taas mäekõrguseks, tekkis huvi, kas see ongi võimalik. Toitumise ja liikumisega oli kõik paika pandud. Tegin enda poolt kõik võimaliku ning seda võimalikult täpselt. Peaaegu iga päev pidin endale mõttes meelde tuletama, et ei võta seda, teist ja kolmandat head asja, sest pole vaja. Tähtis oli oma söögiharjumust ise muuta.

30 päeva pärast olin saavutanud olukorra kus tervisenäitajad olid kõik oluliselt paranenud või normi piires. Kaalulangus 19 kilo ning vöökoht koondunud 15 cm! Elu oli jälle lill (sinisilmne lähenemine elule ). Ravimid võeti maha lausega, et nüüd näeme, mis tegelikult toimuma hakkab. See oli nii rõõmu kui ka hirmuhetk. Minu jaoks pidi kõik jätkuma ja jätkuski. Toitumis- ja liikumisrežiim paigas, hea-paremaga patustamine välistatud, ega enam suurt ei hoolinud ka sellest sest suutsin headest asjadest mööda vaadata, parimaid ikka proovisin kübeke maitse pärast, ja kindel siht endiselt silmade ees.

50 päeva alustamisest – kaalukaotus -26,1 kilo ning olingi alla 100 kilone poiss valmis!
70 päeva alustamisest – kaalukaotus -34,1 kilo ning kommentaariks olen kirjutanud, et organism tiksub nagu kellavärk.

Kahe daatumi vahele mahtus külastus arsti juurde, mis lõppes tema igatsevalt ohkava kommentaariga, et oleksid tal kõik patsiendid sellised, oleks tema töö päris hea ja kerge. Ühesõnaga tervis nagu noorel inimesel kunagi. Esimest korda juhtus see, et sinine graafikujoon läks minust ette (70-s päev üldarvestuses) ja edasi jäigi nii!

75 päeva alustamisest – kaalukaotus -35,6 kilo ning olengi alla 90kg. Oma esimene eesmärgike täidetud ning endaga väga rahul. Enesetunne oli võimas!

90 päeva alustamisest – kaalukaotus -39,9 kilo, annan juba aru, et „talvevarud“ otsakorral, kuid unistus teha ära see kalkuleeritud kehakaal 84 kilo on ikka veel olemas ning „ainult käesirutuse kaugusel“. Ja siis keerasin oma ettevõtmise oma enese tarkusest, see tähendab lollusest tuksi. 91. päeval jäi õhtusöök söömata, polnud aega. See on muidugi mittevabandatav põhjus!

92. päev, ***Olgu Õpetuseks Kõigile!***
Hommikul ei taibanud rohkem süsivesikuid ehk magusat endale sisse ajada ning enne lõunat sain tunda, mida tähendab kui veresuhkur kukub kiiresti madalaks. Keset füüsilist tegevust lõi plauhti külma higi lahti ja oli natuke imelik olla. Õnneks oli taskus komme, mille kiiresti realiseerisin. Kuna see ujuv tunne ei kadunud kuhugi, külm higi lahmas ning mulle öeldi kõrvalt, et olen näost valge, lisasin veel peoga komme ja magusat jooki sinna otsa.

Mõned hetked hiljem läks suu paksuks ning lõualihased olid imelikult kanged. Selline olukord kestis umbes paarkümmend minutit. Üritasin olla võimalikult vaikselt. Mõtlesin endamisi, et olen kogu oma ettevõtmise viimase vindini suutnud ajada ning pean kergemalt ja rahulikumalt elama hakkama.

Miks siia lõppu selline asi kirjutada?
Sellepärast, et tuleb osata tähele panna ka hetke kui on aeg hakata lõpetama. See hetk minu jaoks oli arvatavasti siis kui tekkis imelik “õhuke“ tunne paar päeva varem. Kuid siis oli enesetunne endiselt superhää nagu duracell-jänkul. Esimese hoiatusega läks niisiis õnneks. Teine kord võib juba halvasti minna ning kurvalt lõppeda …

93. päeva hommik, kaalutud 84,8 kilo, keskkoht 27 cm kitsam. Otsus ülipüüdlik kaalulangetus lõpetada tundub olevat igati mõistlik ning põhjendatud. Seda enam, et number 84 on nähtaval, edasi tuleb hakata olukorda stabiliseerima. Leian, et olen endast maksimumi andnud, et saavutada see, mida soovisin ning kõik õnnestus!

Eesmärk 84 kilo oli sellepärast arvutatud, et organism püüab alati pärast kaalukaotust kompenseerida. Minu soov on jääda pärast seda „kompenseeritud“ kaalu ikkagi alla 90 kilo. Ehk see õnnestub, sest elustiili muutmisega olen alustanud ning seda rada tuleb nüüd lihtsalt jätkata. Kas see osutub raskemaks kui see, mida enda heaks suutsin teha, seda näitab juba aeg.

*** *** ***

Lubasin oma sodiseinal, et vastan nimeliselt ka küsimustele, mis minu 93-nda päeva meelsusavalduses esitati.

raabis1: Kas nüüd hakkad kaalu säilitama? Oleks kellega jagada….. külmatunnet ja veel muid huvitavaid asju, mis peale suurt kaalulangetamist ilmnevad. Aga kas Sa võtsid esimest korda nii palju alla ja kui vana Sa oled (küsin lihtsalt sellepärast, et nooremana käib see hõlpsamalt) ja kuidas tuttavad on sellesse suhtunud.

PLK: Jah, hakkan säilitama, kuid nagu merx väga tabavalt ütles, kõigepealt vaata kuidas sul õnnestub kaal stabiilseks saada. Momendil on küll nii, et söön viimased paar päeva rohkem, kuid kehakaal paneb ikka allamäge.

Olen natuke üritanud varem ka, aga see kaalulangus jäi tol korral turvalise 11% juures pidama, sest ei tegelenud piisavalt tõsiselt ja eesmärgikindlalt asjaga. Kogu ettevõtmine taandus vormile, et täna ma võin endale lubada seda ja teist. Selline suhtumine laastas ettevõtmise mõtte ning loomulikult toimis hoopis reegel: kergelt läinud, kergelt tagasi.

Vanus on küll juba isikuandmete alla käiv info, aga ok , olen 39 aastane.

Tuttavad, enamik tuttavaid ja isegi sõpru ei ole siiani teadlikud minu ettevõtmisest, nii et nendele on üllatumine veel varuks. Teised on aga  igapäevaselt kõrval olnud ja nende reaktsioon on väga positiivne. On muret tuntud stiilis „vaata, et sa endale liiga ei tee!“. Mõned inimesed on öelnud tunnustavalt lausa, et ma pole üldse see inimene enam, kes varem olin. Nii, et reaktsioon on positiivne ikka. Pidudel olen end vajadusel kehtestanud, et asjalood „nii“ ja „nii“ ning kohe mitte kindlasti „naa“ ning seda on aksepteeritud.

***

kailiis: Kui viitsid paari sõnaga vastata, mis oli edu saladus, kas täpne kalorite jälgimine ja trenn?

PLK: Võimalikult täpne kogu süsteemist kinni pidamine. Kindel päevaplaan toitumise osas, kalorite lugemine on tähtis, vähemtähtsad pole ka toidu vaheldusrikkus ning saavutatav täiskõhutunne. Igapäevane füüsiline liikumine ja muidugi tahtmine saavutada see, millega juba alustatud on.

***

krissukrässu: Ega sa nüüd meid ju maha ei jäta ometi ?!
PLK: Ei saa jätta, sest vaja see langus stabiliseerida ning püüda säilitada ka. Ei soovi „teisele ringile“ minna.

***

Soovin tänada:

• Kaaluabi veebi-keskkonda, mis oli suureks abiks minu ettevõtmisel.
• Siinseid kasutajaid „kaaskannatajaid ja -võitlejaid“, kes aitavad oma kommentaaridega motivatsiooni üleval hoida ja kui vaja siis julgevad oma arvamuse, mis just ei peagi alati meeldiv olema, välja öelda.
• Perearsti, kes siiski määras kohe vastavad ravimid, kuigi see mulle alguses üldse ei meeldinud ning tõenäoliselt tänu millele mul nüüd neid enam võtta ei tule. Vähemalt pika aja jooksul, sest soodumus on kahjuks ikkagi olemas.
• Ja kindlasti „Oma Musi“, kes alguses vaatas suht vaikiva skepsisega minu tegevust pealt hakkamata mind „paika panema“. Ta tegi sellega heateo ning lastes mul oma tahtmist teostada sai vastu inimese, kes nüüd tunneb end kümme aastat nooremana kui ta tegelikult on.

Täna on 24. detsember, 95. päev. Suure eesmärgini veel 100 grammi. Paks_Laisk_Kõuts, kes enam pole ei paks, ega ka mitte eriti laisk, loodab siiralt, et nii see ka jääb!

PS! Pole huvitatud suuremast tähelepanust! Silmas pidades nii minu andmeid ja isegi võimalikke pilte, soovin nö rahulikult edasi elada-toimetada ning palun siinsetel inimestel aksepteerida seda tagasihoidlikkusest tulenevat soovi. Saan aru, et uudishimu on suur teada saada, milline see inimeseloom küll välja näeb, kuid tegin seda eelkõige iseenda tervise pärast, sest natuke vara oleks veel valge lina üll ristiaeda samme seadma hakata. Niisiis minu tagasihoidlikkus ei luba rohkemat kui korralik tagasivaateline kokkuvõtte oma teekonnast tänaseni. Loodan, et see, mis siia kirja sai, aitab kedagi või vähemalt paneb natukeseks mõtlema mida sööme-joome, kuidas elame ning mismoodi see kõik meid otseselt mõjutab.

Mina astun nüüd oma rada edasi. Kes tuleb kaasa?

NB! Tegemist on Kaaluabi.ee kasutaja Paks_Laisk_Kõuts poolt edastatud looga. Kaaluabi.ee toonitab, et tervislik kaalulangus on 0,5-1 kilogramm nädalas ning me ei soovita ühelgi kasutajal oma kehakaalu kiiremini langetada ning oma tervist ohtu seada!