Arstide hulgas pole vööümbermõõtu sümptomina kunagi väga tõsiselt võetud, kuigi vööpiirkonna kasv muutub teatud hetkest alates riskifaktoriks südame-veresoonkonna haigustesse haigestumisel. Uuringud on näidanud, et vööümbermõõdu asemel mõõdavad arstid riski hindamiseks eelkõige patsiendi vererõhku.

Rootsis tehtud uuringus osalejatest koguni 40 protsenti leidis, et neid ei ole piisavalt informeeritud sellest, kuidas nad saaksid südame-veresoonkonna haigusi vältida. Vaid 18% uuringus osalejatest ütles, et arst mõõtis nende vööümbermõõtu.

Paljude arstide jaoks on vererõhk universaallahendus südame-veresoonkonna haiguste riski hindamiseks, kuid see on vaid üks haiguse põhjustest, leiab professor Åke Sjöholm, kes on Stockholmi Södersjukhuseti kliiniku peaarst. Sjöholm lisab, et riskifaktoreid on teisigi ning mitme riskifaktori ilmnemisel suureneb haiguse avaldumise tõenäosus.

Liiga suur vööümbermõõt (kõhurasv), vererasvade halb tasakaal, kõrge vererõhk, suitsetamine ja 2. tüübi diabeet suurendavad südamehaiguste riski. Uuring näitas, et sellekohased teadmised oli uuringus osalejate hulgas madalad. 64% ülekaalulistest uuringus osalejatest ei teadnud, et suur vöökoha ümbermõõt on üks südamehaiguste riskifaktoritest. Kümnest uuringus osalenust oli kaheksal mõõdetud vererõhku ning kuuel kolesterooli taset.

Uuringus osalenud arstidest leidis enamik, et suurem osa südamehaiguste riskifaktoritest saab visiidi käigus kontrollitud ning üksnes väga väike osa patsientidest on ebapiisavalt informeeritud. Samas leiab 40 protsenti patsientidest, et neil puudub piisav informatsioon riskifaktoritest. Isegi ülekaaluliste patsientide seast arvas 32%, et arstid ei ole andnud neile vajalikku infot südame-veresoonkonna haiguste riskifaktorite kohta.

Rasvumiseks hinnatakse, kui vööümbermõõt ületab naistel 88 cm ja meestel 102 cm piiri.

Allikas: http://doktorn.com