UURIMUS: Öeldakse, et erinevus rikastab, kuid kas lai toidusortimendi valik selgitab ühtlasi epideemia mõõtmeid võtvat ülekaalulisust? Mõnede uurijad vastaksid sellele küsimusele jaatavalt.
Toit ja söömine reguleerivad erinevate kemikaalide taset meie ajus; seejuures ei erine toiduga vallandunud kemikaali tööpõhimõte narkootiliste ainete mõjust. Toidust tekkiv sõltuvus sarnaneb narkootikumidele veel ühel põhjusel – tekkiv sõltuvus muudab meid tundetuks, s.t toit ei suuda meie isu piisavalt rahuldada. Ühe hiljutise uuringu kohaselt aitab monotoonne menüü aga hoopis vähendada tarbitavat kalorihulka. Toitumisteadlaste ees seisev ülesanne seisneb aga selles, kuidas üllatusliku avastuse tulemused ühendada mitmekesise toidulaua eelistega.
Erinevad uuringud on näidanud, et järjepidevalt ühte toitu eelistades kaotavad inimesed selle toidu vastu üsna pea huvi. See nö „toiduga kohanemine“ võib lühiajaliselt vähendada kalorite tarbimist. Vastupidine olukord – rikkaliku ning varieeruva menüü olemasolu – võib aga tähendada rohkem kaloreid. Toidusõltuvuse hüpoteesi kohaselt võivad mõned inimesed liigsöömise ohvriks langeda, sest nende organismi toiduga kohanemise lävi on kõrgem, s.t nad vajavad huvipuuduse tekkeks suuremaid toidukoguseid. Samas pole läbi viidud piisavalt üksikasjalikku uuringut, saamaks teada, kuidas erinevad omavahel ülekaaluliste ning normaalkaalus inimeste toiduga kohanemise protsessid. Samuti pole piisavalt informatsiooni, millised toitumisharjumused vallandavad kõige paremini kohanemisprotsessi. Uurimises tekkinud lünkade likvideerimiseks uuriti seda protsessi rasvunud ning saledate naiste peal.
Uuringu tulemused ühes Nicole Avena ja Mark Goldi juhtkirjaga avaldatakse Ameerika juhtiva toitumisajakirja (The American Journal of Clinical Nutrition) augustinumbris.
Kuusteist rasvunud (kehamassiindeks > 30) ja kuusteist mitte rasvunud (kehamassiindeks < 30) naist suunati suvaliselt kahte gruppi: esimesse rühma sattunud naised käisid viie nädala jooksul üks kord nädalas samadel katsetel, mida teise rühma naised pidid läbima viie päeva jooksul. Katse ise kestis 28 minutit, mille alguses anti osalenutele ülesanne ning hiljem premeeriti naisi 125-kilokalorilise makaroni- ning juustuportsjoniga. Osalejad võisid lahendada nii palju ülesandeid, kui ise soovisid, saades ka alati vastavalt premeeritud. Hiljem arvutasid teadlased välja kõigi katsete peale kokku tarbitud energiakoguse.
Kui iganädalase grupi puhul suurenes kalorite tarbimine keskmiselt 30 kcal/d võrra, siis kord päevas katse läbinud naistel vähenes energiatarbimine umbes 100 kcal/d võrra. Saadud tulemused toetavad „kohanemisteooriat“. Katsealuste kehakaal uuringu tulemusi ei mõjutanud.
Uuringu autorid tõdesid, et oma menüü piiramine võib olla kasulik strateegia neile, kes soovivad ülekaalulisusega võidelda. Piisab isegi sellest, kui meenutatakse, et mingit toitu on alles hiljuti söödud. Oma juhtkirjas võrdlevad Avena ja Gold toidusõltuvuse hüpoteesi organismi reaktsiooniga narkootikumidele. Oma arutluse lõpus esitavad nad küsimuse, kas koolilõuna planeerimisel on mitmekesisus ilmtingimata vooruseks, sest see võib päädida ülesöömise ning suurenenud kehamassiindeksiga. Mõtteainet edaspidiseks pakub nende provokatiivne väljaütlemine kindlasti.