Viimasel ajal on maailma meedias arutletud suhkrusõltuvuse üle ning pärast rasvarikka toidu eest hoiatamist on nüüd käes suhkru vältimise aeg. Mõned teadlased räägivad suhkrust, mis on kehale kui mürk ning teised väidavad, et tegemist on müüdiga.

Suhkrusõltuvus ei ole tavaline sõltuvushaigus, kuid on arste, kes võrdsustavad selle teiste sõltuvushaigustega nagu näiteks alkoholism. Nende arvates aktiveerib suhkur nagu ka suitsetamine ja alkohol keha tasusüsteemi ning tekitab sõltuvust.

Suhkrusõltuvusest rääkijad ei pea silmas vaid sõltuvust valgest suhkrust, vaid hulgast peidetud ainetest meie toidus nagu siirup, viinamarjasuhkur, maltoos (õlles), mesi, puuviljasuhkur, fariinsuhkur ja toorsuhkur. Suhkrusõltuvusega on seotud ka rida teisi süsivesikute- ja tärkliserikkaid toite nagu nisujahu (ka täistera), riis, mais ja kartul, mis muudetakse kehas suhkruks. Ehk teisisõnu peaks rääkima süsivesikute-tundlikkusest, mitte suhkrutundlikkusest.

Uurijad usuvad, et sõltuvus on kombinatsioon päritavusest, keskkonnast, ainetest ja kultuurist. Mõnel on kaasasündinud tundlikkus. Üleskasvamine koos sõltuvussuhtes vanemaga või ühiskond, kes tolereerib sõltuvust - see kõik suurendab sõltuvuste teket. Ehk keha vajab üha rohkem ja rohkem sõltuvusttekitavat ainet, et saavutada sama efekti. Tekib vajadus. Kui sõltuvust tekitav aine ära võetakse, tekib abstinents (võõrutusseisund).

Suhkrusõltuvuse taga olev teooria ütleb, et suhkur, täpselt nagu kõik teisedki sõltuvusttekitavad ained, mõjutavad keha signaalsubstantse ehk neid keemilisi aineid, mille abil keha närvirakud üksteisega suhtlevad. Meeleolu mõjutavad enim seratoniin ja dopamiin. Süsivesikute- ja suhkrurohke söögikorra järel võime tunda end rahuliku ja lõdvestununa, sest pärast süsivesikute söömist vallandub kehas serotoniin, millel on kerge õnneravimi mõju. Suhkur mõjutab dopamiini hulka, mis täidab keha rahulolusüsteemi rolli ning mõjutab ka meeleolu.

Suurenenud suhkrutarbimine viib üha suurema koguse dopamiini tootmisele ning aju seadistab end ülestimulatsioonile, „keerates tundlikkust maha“ ehk sama efekti saavutamiseks on edaspidi vaja üha suuremaid koguseid. Ehk toodetakse uusi dopamiiniretseptoreid, et üledoosiga hakkama saada. Ning kui seejärel suhkrukoguse hulka vähendada, tõlgendab keha seda kui dopamiini puudust.

Mitmed uuringud on näidanud, et igal inimesel on unikaalne dopamiini ja serotoniini tase kehas, mis on mõjutatud meie geenide poolt. Mõndadel on tundlikkus suurem ning seetõttu muutuvad nad kergemini sõltuvaks. Kui geneetiliselt on soodumus olemas, on suhkrust tekkiv õnneefekt eriti tugev, kuid langeb selle tõttu ka kiiremini. Seepärast soovime üha rohkem ja rohkem ning kui seda ei saa, tekib abstinents, mis väljendub meeleolukõikumistes ja rahutuses.

Meie kehakeemia on sama unikaalne kui meie sõrmejälg ning mõndadele inimestele on suhkur väga ohtlik, samal ajal kui teisele ei avalda see mingit mõju. Sama on ka alkoholiga -  suured kogused ei ole kellegi jaoks head, kuid mõned inimesed võivad parajas koguses juua, samal ajal kui teised peavad alkoholi tarbimist täiesti vältima. Uuringute järgi on kaasasündinud tundlikkus suhkru suhtes 75 protsendil inimestel ning neist ühel neljandikul on see eriti tundlik.

Toiduga söödavad süsivesikud muudab keha suhkruks, et kasutada seda keharakkude energiana. Et rakud suudaksid suhkrut omastada, on vaja insuliini. Liiga suhkrurikas toit vähendab aga pikas perspektiivis keha tundlikkust suhkru suhtes, mille tõttu suureneb keha enda insuliinitootmine ning veresuhkru tase tõuseb. Insuliin on keha kõige rasvasiduvam hormoon ning suures koguses insuliini kehas muudab meid ülekaaluliseks. Ehk liigne suhkrutarbimine viib ülekaaluni ning suurendab südameveresoonkonna haigustesse haigestumise riski. Kõige hullem suhkruga on see, et kui rasva süües tekib täiskõhutunne, siis suhkrut tarbides seda ei teki, vaid magus maitse hoopis stimuleerib näljasignaale.

Uuringuid, kus on täpselt näha, et inimene muutub suhkrusõltlaseks, pole, kuid küll on rottidega tehtud katseid, mille käigus neid 8 päeva jooksul toideti suhkrulahusega ning seejärel see ära jäeti ning rottidel tekkisid abstinensisümptomid nagu värisemine ja rappumine. Kui eeldame, et inimene reageerib rottidega sarnaselt, on vaid küsimus, millises koguses suhkur tekitab inimestes sõltuvust. 

On aga ka neid, kes leiavad, et inimese toitumisharjumusi juhib pigem sotsiaalne keskkond ning suhkrusõltuvus on pigem harjumuslik kui füsioloogiline. Lääne ühiskonnas ümbritsevad meid kogu aeg maiustused, rämpstoit ja magusad joogid ning näiteks nutvale lapsele pakutakse lohutuseks maiustust. Ehk kogu meie elustiil toetab suhkrusõltuvust -  samal ajal kui magusa söömine on veidi keelatud asi, siis kõik teavad, et keelatud vili on eriti magus.

Kodudes pole ehk magusatarbimine koguseliselt suurenenud, kuid toiduainetetööstuses toodetud toitudes on suhkru koguse hulk suurenenud, peites end nii poolfabrikaatides, valmistoidus, magustatud piimatoodetes kui ka mujal.

Ühiskonnas on suhkru üleküllus, kuid meie kehad pole kiviajast saadik palju muutunud. Sel ajal oli aga magus ning rasvane toit haruldane, sest kiviaja toit oli palju madalama energiasisaldusega kui tänapäevane toit. Kuna toidu kogus oli kättesaadavuse tõttu ebaühtlane, oli keha jaoks oluline heal ajal koguda varusid halbadeks aegadeks. Seepärast on meil ka omadus süüa rohkem, kui keha tegelikult vajab. Magus maitse tähendab meie jaoks, et toit sisaldab vajalikku suhkrut, glükoosi, mida vajab ka meie aju. Ehk magusaarmastus on ajus leiduv pärimus armastada magusat ja rasvast. Looduses aga rasv ja magus ühes tootes koos ei eksisteeri, kuid see kombinatsioon on just see, mis teeb küpsetised ja maiustused vastupandamatult maitsvaks.

Maailma terviseorganisatsioon WHO soovitab, et päevasest toidukogusest maksimaalselt 10 protsenti oleks rafineeritud suhkur ning selle hulgas on nii toidusse lisatud kui ka näiteks kohvisse pandud suhkur. Keskmine inimene tarbib igapäevaselt aga kaks korda nii palju.

Suhkrusõltuvuse teooria järgijad leiavad, et sõltuvusest vabanemiseks on tarvis järgida teatud reegleid nagu näiteks vähendada märkimisväärselt süsivesikute tarbimist, jättes täiesti välja suhkru ning tärkliserikkad toiduained nagu teravili, kartul, mais, kaunviljad ja riis ning suurendada rasva, valkude ning aedviljade kogust toidus.

Kuid probleem on selles, et keha rakud vajavad toimimiseks suhkrut, eriti aju vajab suhkrut pidevalt. Kuid sõltumata sellest, kas meil võib tekkida suhkrusõltuvus või mitte, mõjub kõikidele meile tarbitava suhkrukoguse vähendamine hästi. Rafineeritud toidu asemel eelista täisteratooteid ning lõpeta magusate jookide tarbimine. Kui tunned magusavajadust, võta pigem puuvili kui saiake.

Allikas:sund.nu