Kes eelistab nektarit, kes viimastel aastatel populaarsust kogunud pehmet smuutit või kes hoopis lahjemat märjukest mahlajooki, on juba maitseasi. Mis need aga täpsemalt on ja milline on nende sisaldus?

Purustatud vili ehk smuuti

Smuuti (ingl smoothie) on algupäraselt pärit 1960. aastate Ameerikast ning on segatud, jahutatud, mõnikord magus jook, valmistatud värsketest puu- või köögiviljadest. Tihti lisatakse tootele hulka purustatud jääd, külmutatud puuvilju, mett või külmutatud jogurtit ja teisi lisandeid (soja, roheline tee). Mõned smuutid on valmistatud 100% purustatud puu- või köögiviljadest. Smuuti erineb mahlast nii palju, et selle valmistamiseks purustatakse kogu vili või mari ning püreetaoline vedelik serveeritakse või villitakse pudelisse.

Kauplustes müüdavad smuutid on enamasti saadud mitme puuvilja püreede ja/või kontsentreeritud mahla segamisel. Sisuliselt on tegemist viljalihaga mahlaga või nektariga.

Nektar ja mahlajook

Nektar erineb mahladest eelkõige väiksema mahlasisalduse poolest. Mahla ja/või püree sisaldus nektaris on vastavalt puuviljaliigile keskmiselt 25-50%. Selle kogus sõltub puuvilja happesusest. Toodet müüakse nektari nime all ja selle puhul kehtivad nõuded sarnaselt mahlade märgistamisega — ühe puuviljaliigi puhul tuleb esitada nimetuses puuviljaliik (nt ploominektar). Samuti tuleb mahla, püree või nende segu sisaldus esitada samas vaateväljas koos nimetusega „puuvilja/marja sisaldus vähemalt …%“.

Mahlajoogid sisaldavad nektaritest oluliselt vähem mahla. Tegemist on madalama väärtusega toiduga, millele on sageli lisatud kuntslikke magusaineid, paksendajaid, säilitusaineid, lõhna- ja maitseaineid või antioksüdante. Mahlajookide koostis ei ole reguleeritud mahlatoodete koostis- ja kvaliteedinõuetega. Nende märgistamine on reguleeritud märgistamise üldnõuetega. Koduses majapidamises võiks seda võrrelda morsiga.

Allikas: Toiduohutuse büroo