Lääne-Euroopas on toidu minema viskamine üsna tuntud asi. Inglismaal Waste & Resource Action Programme tehtud uuringust selgus, et näiteks Suurbritannias visati minema 1/3 kogu ostetud toidukaubast. Sellest 61% oleks võimalik olnud tarbida, kui seda oleks teisiti käideldud.

Rootsis läbi viidud sarnase uurimuse järgi visatakse minema 57% toidust, mida oleks olnud võimalik tarbida ning Norras 54%. Eestis pole sarnast uuringut läbi viidud, kuid arvatavasti on ka meil üsna suur söögi hulk, mis minema visatakse, kuid mis oleks olnud söömiskõlbulik. Enamik meist ei arva, et nad toitu asjatult prügikasti saadavad, kuigi prügifirmad on kindlasti täiesti teistsugusel seisukohal. Ragn Sellsi andmetel tekkis iga Eestimaa elaniku kohta 2005. aastal ca 400 kg olmejäätmeid, millest suure osa moodustavad toidujäätmed. Paljassaare puhastusjaama andmetel viskavad Tallinna ja selle lähiümbruse elanikud kanalisatsiooni keskmiselt kaks tonni prügi ööpäevas. Kõige sagedamini on selleks toidujäätmed ja hügieenitarbed.

Keskmiselt võib öelda, et igast tuhandest toiduostuks kulutatud kroonist 200 visatakse prügikasti. Kui siia arvata juurde veel selle ebavajaliku toidu tootmiseks kuluv väetamine, kemikaalidega pritsimine ning mõju keskkonnale, on aeg midagi selle vastu ette võtta.

Inglismaa uuringu järgi visatakse ära ca 45% ostetud salatist, kondiitritoodetest ca 32% ning 27% puuviljadest.
Peaaegu pool prügikasti rändavast toidust olid värsked tooted ning vaid ¼ oli kodus valmistatud toit, 1/5 poest ostetud valmistoit ning viimane kümnendik jagunes konservide ja poolfabrikaatide vahel. Kaaluliselt visati kõige rohkem ära kartulit, sageli puutumata/ töötlemata ning kokkuvõttes domineerisid minema visatud toidu hulgas salatid ja puuviljad.

Uuring proovis selgitada välja ka toidu minemaviskamise põhjuseid ning 30% tõid põhjuseks taldrikule jäetud jäägid, 20% – et parim enne kuupäev oli ületatud, 18% – et toit nägi välja või lõhnas halvasti, 13% hallitus ning 10% toiduvalmistamisel tekkinud jäägid.

Kui varem arvati, et vanemad inimesed on kokkuhoidlikumad, siis näitas sama uuring, et tegelikult viskab vanem generatsioon sama palju toitu ära. Oma osa on sellele kindlasti kokkuhoidliku sõjaaegse generatsiooni vähenemises; 40ndatel sündinud põlvkond on hea eluga juba harjunud ning nende sissetulek ja sellest tulenev ostu- ja prügikäitumine on teistsugune.

Lisaks kodumajapidamistele viskavad suure hulga toitu ära ka toidupoed, kelle aastas äravisatav toit ulatub Eestis sadade tuhandete tonnideni. Näiteks Inglismaal on levinud rahvaliikumine ”dumpster diver”, kes elavad toidukaupluste juures ära visatud söödavast prügist. Hinnanguliselt viskavad kauplused ära sõltuvalt toodetest 0,5–6 % toidujäätmeid.

Miks visatakse minema toit, mida võiks veel süüa?
Üheks lihtsaks põhjuseks on see, et me saame seda endale lubada. Kallimaid toidugruppe nagu näiteks liha ja kala visatakse vähem prügi hulka. Lisaks ostavad inimesed toitu ette suures koguses, mida nad tegelikult ei jõua ära tarbida.

Uuringus välja tulnud taldrikule jäetud jäägid näitavad, et inimesed eelistavad seoses ülekaalu kasvuga toidu pigem ära visata kui süüa ära ebavajalikke kaloreid. Üks lihtne viis on teha portsjonid väiksemaks taldrikul, sest pannile-potti jäänud jääke on lihtsam järgmisel korral üles soojendada. Lisaks on vähenenud jäägi-retseptide kasutamise hulk, mis aitavad eelmisel päeval järele jäänud toitudest näiteks pirukaid-pajaroogi valmistada, kuhu jäägid lisada.

Söömiskõlbuliku toidu ära viskamises on suur osa ka „parim enne“ kuupäevadel. Kui inimesed teevad nädalaks sisseoste ning ostavad suurema koguse kui suudavad tarbida, on oht, et toit muutub liiga vanaks.

Ka seda maagilist „parim-enne“ kuupäeva peaks võtma kaine mõistusega, sest need ei ole viimased tarbimise, vaid viimased müügikuupäevad. Ning kui kuupäev on kukkunud, ei tähenda see, et toote söömine kohe haigeks teeb. Ehk kui sellise kuupäevaga toit lõhnab, näeb välja ning maitseb nagu tavaline toit, siis on see ka söödav. Kui toorelt ei julge, siis tavaliselt saab sellest ikkagi toitu valmistada. Näiteks pruuniks tõmbunud banaani saab lõigata müslisse või panna india pajarooga või teha sellest hoopis banaanikooki. Pehmeks muutunud tomat sobib ideaalselt Itaalia tomatisuppi. Kui toit tõesti hallitab, ei või sellest enam toitu valmistada, kuid need jäägid sobivad hästi komposti.

Kuidas vältida toidu äraviskamist?
Alustama peaks oma sisseostu- ning toiduvalmistamisharjumuste ülevaatamisest ning proovima vältida sellise prügi tekkimist juba seal. Näiteks osta väikestes kogustes ning kodulähedasest poest ning valmistada enamik asju ise, sest isegi kui kogu toidu tootmise protsessis püütakse olla võimalikult keskkonnasõbraliku käitumisega, ei ole sellest kasu, kui majapidamised 1/3 oma ostudest ära viskavad. Aeg on alustada „prügi“ söömist, mis ei ole veel prügikasti jõudnud.

Mõned nipid toiduraiskamise vähendamiseks:
1. Kergesti riknevad lihad-kalad pane pärast ostmist sügavkülma, et nad tavalises külmkapis halvaks ei jõuaks minna.
2. Kasuta retsepte, mis võimaldavad kasutada ära eelmise päeva toidujääke.
3. Kontrolli oma külmkappi iganädalaselt, et jõuaksid veel olemasolevatest asjadest süüa valmistada, enne kui need halvaks lähevad.
4. Enne poodi minemist kontrolli järgi, mis asjad kodus kindlasti olemas on, et ei ostaks olemasolevaid asju topelt.
5. Koosta nimekiri toiduainetest, mida oled ära visanud, siis oskad järgmine kord poes käies sellega arvestada.