HEIDI HELGEM ELU: Kaalualandamine on lihtne: söö vähem kaloreid, kui ära kulutada jõuad. Mõnikord, kui ma endalegi märkamatult mitu suurt portsjonit head toitu sisse vitsutanud olen, ütleb mu sisetunne vaid üht – „see oli kindlasti liiga suur kogus“. Niisiis tekibki küsimus, miks ma ei suuda otsustaval hetkel „EI“ öelda? Miks ma pean sööma nii palju, et saada toidust tekkiv heaolutunne?

Olen sellele päris tihti järele mõelnud ja ka vastavat kirjandust (raamat „Intuitive Eating“; autorid: Evelyn Tribole ja Elyse Resch) lugenud, sest minu jaoks on see suur probleem. Ma arvan, et enamik Kaaluabi liikmetest, kellel on sarnane kalduvus süüa liiga palju, tahavad sellest halvast harjumusest igaveseks lahti saada.

Mida ma olen siis teada saanud?

Tavaliselt süüakse negatiivsetest emotsioonidest (vihast, hirmust, igavusest jne), kuid tihti on ülesöömise põhjustajaks ka enda premeerimine (a la „ma olin täna nii tubli, nüüd võin süüa nii palju, kui hing ihkab“). Paljud inimesed üritavad liigsöömisega midagi kompenseerida (halba suhet, stressirohket tööd) või unustada ebameeldivad mälestused. Kindlasti on ka neid, kes on kaua mingit dieeti pidanud ning kelle keha sai pika aja vältel liiga vähe energiat. Siis on ülesöömine põhjustatud füüsilisest näljatundest.

Minu puhul need väited ei kehti, sest igav mul ei ole ja mu elus on kõik kõige paremas korras. Samuti saan ma igapäevaselt piisavalt energiat, söön tervislikult ning tõeliselt näljas olen väga harva. Jõudsin järeldusele, et ma söön lihtsalt seetõttu nii palju, et toit on hea. Ma naudin söömise protsessi ning tahan, et see kestaks kauem.

Tegelikult pole siin midagi imestada, sest toidul on meie ühiskonnas suur roll. Näiteks kõik suuremad tähtpäevad on seotud söömise- ja joomisega. Kokakunst ning erinevate maitsetega katsetamine on levinud hobi, mis annab tõestust sellele, et toit on lihtsalt midagi rohkemat kui vaid energia – sellel on ka emotsionaalne väärtus. Samas vajab meie KEHA toitaineid ainult teatud koguses, sest ülejäänud energiat ei suuda ta ära kulutada.

Seetõttu peitub lahendus minu jaoks aktiivses eluviisis ning intensiivses trennis, mis võimaldab korralikult süüa, ilma et tunneksin pidevalt süümepiinu. Sellegipoolest pingutan mõnikord söömisega üle, kuid üritan nendest „komistamistest“ alati midagi õppida, et see halb harjumus mind terve elu saatma ei jääks.

Minu kogemus on näidanud, et kõige olulisem on peale suurt söömingut mitte mõelda, et „läksid pulgad, las läheb ka trumm“, vaid süüa järgmisel toidukorral lihtsalt vähem ning valida kergemad toidud. Nii kaob ülesöömisest tingitud ebameeldiv täiskõhutunne ruttu ning saan aru, et see „kerge“ tunne on tegelikult palju toredam.

Heidi kirjutab Kaaluabis tervislikust toitumisest ja sportlikust eluviisist. Kui soovid tema kohta rohkem teada, külasta tema blogi aadressil http://heidi.tarkpea.ee