Vaatamata täiskõhutundele tuleb sageli pärast sööki magusaisu. Seda põhjustavad harjumused, ajukeemia ning toidusedeli ülesehitus. Isusid on võimalik taltsutama õppida ainult sel juhul, kui on olemas arusaam, miks nad tekivad.

Ameerika teadusajakirja Journal of Nutrition 2003.aasta märtsinumbris kirjutavad Adam Drewnowski ja Allen S. Levine, et rohkem kui 50 protsenti tüüpilisest Ameerika toidust moodustavad suhkrulisand ja rasv, mis soodustavad ülekaalulisuse epideemia levikut. Kõik kaalulangetamisega seotud pingutused võivad osutuda mõttetuks, kui annate järgi pärast söömaaega tekkivale magusaisule. Magusaisu eitamine teeb asja ainult hullemaks. Järeleandmine seevastu ei piirduks aga kindlasti ainult väikese portsjoniga.

Drewnowski ja Levine viitavad tõenäolisusele, et kõrge suhkru- ja rasvasisaldusega toitude regulaarne tarbimine viib neurokeemiliste muudatusteni  ajus - kindlat tüüpi toitude järele tekib püsiv vajadus. Sageli on isu mõne kindla toidu järele harjumuste või seoste tulemus - kui Teil on harjumus pärast iga toidukorda midagi magusat süüa, ei teki täiskõhutunne enne, kui vajadus on rahuldatud. Tihti on maiuspalad seotud preemia või positiivsete tunnetega, seega annab nende söömine hea tunde.

Teine põhitoidu-järgse magusaisu põhjus on seotud tujutõstva ajukemikaali serotoniiniga. Kui serotoniini tase on madal, võtavad maad masendus ja kurbus. Siis tekibki Teil isu millegi magusa järele, sest suhkrud ja lihtsad süsivesikud ergutavad keha vabastama tuju parandavat serotoniini. Pärast sööki võib magusaisu tekkida ka veresuhkru ebaühtlase taseme tõttu. Kui Teil ei õnnestu makrotoitaineid oma toidus tasakaalus hoida ning sööte peamiselt süsivesikuid, tõuseb Teie veresuhkru tase väga kõrgele, et üksnes lühikest aega pärast iga toidukorda järsult langeda. Keha aga tunneb vajadust aina „kõrge veresuhkru taseme“ järele ning põhjustab Teile seega taas magusaisu.

Isu süvendab ka magusast ilmajätmine. Magusaisu võib hoopis hullemaks minna, kui eitate soovi magusaisu rahuldada ning järgite ranget dieeti, kus kõik magus on välistatud. Võrgulehel ScienceDaily.com märgib Suurbritannia Bristoli ülikooli professor Peter Rogers, et kombinatsioon soovist süüa selliseid toite nagu näiteks šokolaad, ja teadmisest, et neid tuleks süüa mõõdukalt, põhjustab aina suuremat isu.

Juhul, kui Teie isu põhjus peitub magusast ilmajätmises, lubage endale üks väike maius - küpsis või väike šokolaadibatoon. Kui aga väike amps „ajab hamba verele“ ning põhjustab ohjeldamatut söömist, oleks targem magusasöömine mõneks ajaks täiesti välistada. Kui Teie magusaisude põhjustajaks on harjumused, siis neil on tavaks aja jooksul raugeda. Veenduge, et päeva jooksul Teie poolt tarbitavate toitainete ja kalorite hulk oleks piisav. Püüdke teha nii, et iga Teie söögikord sisaldaks portsjoni valku, tervislikke rasvu ja kompleks-süsivesikuid nagu näiteks täisteratooted. Ka näiteks hammaste pesemine või piparmündimaitselise suhruvaba närimiskummi närimine kohe pärast toidukorda võib vähendada isu midagi magusat peale süüa. Kui Te kohe kuidagi ilma ei saa, siis sööge värskeid või kuivatatud puuvilju, mis lisaks looduslikule suhkrusisaldusele ka kõhtu täidavad.

Juhul, kui Teie eesmärk on suhkur menüüst täiesti välja jätta, ei pruugi ainuüksi küpsistest, kookidest ja kommidest loobumine piisavat tulemust anda. Tootjad lisavad suhkrut kõikvõimalikele toodetele alates leivast ja lõpetades salatikastmetega, seepärast - lugege hoolikalt toiduainete etikette. Kunstlikud magusained teevad küll maitse magusaks ning sisaldavad kaloreid kas väga vähe või üldse mitte, kuid magusaisu nad ära ei võta. USAs, Purdue ülikoolis 2004. aastal läbi viidud uurimus näitas, et kunstlikud magusained võivad häirida keha võimet kaloreid lugeda ning panna Teid üldiselt rohkem kaloreid tarbima. Kuna kunstlikud magusained esitavad magusust sadu kordi intensiivsemalt kui suhkur, võivad need panna Teid vajadust tundma aina magusamate ja magusamate toodete järele.

Allikas: http://www.livestrong.com