„Kuidas teha nii, et lapsed sööksid puu- ja juurvilju?“ „Kas lapsel on lubatud saada vitamiinid kätte toidulisanditest, et seejärel süüa ükskõik mida?“ „Minu laps sööb üksnes viit toitu: grillitud kana, friikartuleid, õunapüreed, helbeid ning piima.“

Kas mõni neist küsimustest või kommentaaridest tuleb tuttav ette? Laste harjumused, uskumused ning suhtumine pärinevad nende vanematelt ning sealt peaks tulema ka esmane eeskuju tervislikuks toitumiseks. Nüüd tutvustame aga tüüpilist juhtumit: lapsevanem pakub oma lapsele õunapüreed, lapsele meeldib pakutav ja ta sööb oma kausi tühjaks. Järgmisel nädalal pakub lapsevanem pirni või mõnda muud puuvilja, kuid laps sülitab selle välja ja teeb takkapihta inetuid grimasse. Vanem mõtleb automaatselt: „Olgu, lapsele ei meeldi puuviljad, seega ma ei paku neid talle enam.“ Nii peab laps edaspidi piirduma üksnes õunapüreega.

Tegelikkuses võib uue toiduga harjumine lapsel kaua aega võtta; seejuures mõne toiduga harjub laps kiiremini ja mõnega aeglasemalt ning mõnega üldse mitte. Sinu ülesandeks jääb lapsele pakkuda kõike, mis vähegi võimalik ja soovitatavalt juba väga varajases eas.

Mida hiljem uut toitu lapsele tutvustatakse, seda kauem läheb lapsel aega sellega harjumiseks.

Kuidas statistikat muuta? – Siin on alustuseks mõned nõuanded:

Kui imikud on piisavalt vanad uute toitudega kokku puutumiseks, siis paku neile iga paari päeva tagant midagi uut, et tuvastada võimalikke allergiaid. Selleks ajaks, kui beebi on aastane, peaks ta olema proovinud juba puu-ja juurvilju, teravilju, valke, ube, tofut, pehmet liha ning jogurtit. Kui laps kasvab ja hakkab iseseisvalt sööma, tee nii, et süüakse söögikorra ajal, mitte ei näksita söögikordade vahel juustu, küpsiseid, piima või mahla.

Las laps vaatab, kuidas sa ise uusi toite proovid. Lapsed järgivad tihti oma vanemate eeskuju – seega, kui sa näitad üles huvi erinevate maitsete vastu, võib laps sind selles imiteerida.

Uute toitude proovimiseks peavad lapsed olema piisavat näljased. Igasugune näksimine tuleks lastel keelata üks-kaks tundi enne söögikorda, kuid vanemate laste puhul võib see ajavahemik isegi pikem olla.

Kui last hakatakse kutsuma „pirtsakaks sööjaks“, siis võib ta tiitli rahuga omaks võtta. Seega lõpetame selle üleliigse sildistamise ning sööme parem nendega koos võimalikult toitvaid eineid.

Allikas: parentdish.com