Foto: Suat Eman / FreeDigitalPhotos.net

Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Tundub, et see kehtib ka meie toitumise kohta. Kui me ei tea ega arvesta oma esivanemate toiduga, siis muutub meie tervis üha halvemaks. Kiviaja inimesed tarbisid põhiliselt metsloomaliha, kala, juurvilju, pähkleid, marju ja puuvilju. Nad ei söönud ei teravilja ega piimatooteid ning suhkur ja sool olid nende jaoks samuti tundmatud.

Meie esivanemate toit sõltus paljuski nende elukohast ning seal ümbruskonnas saada olevatest toitainetest. Metsloomaliha moodustas suurema osa toidust, mille tõttu oli nende valkude osa toidust tunduvalt suurem kui see on meil praegu.

Kiviaja inimesed ei pidanud infarkti pärast muretsema, sest paleoliitiline toit oli energiavaesem kui meie praegune toit ehk vajalike kalorite omandamiseks pidi sööma suures koguses toitu, lisaks liikusid nad väga palju. Seega võimalus, et inimene sõi liiga palju, oli pea olematu.

Kuigi bioloogiliselt oleme ca 100 000 aastat tagasi elanud kiviaja inimestele sarnased, on meie toitumis- ja eluviis märkimisväärselt muutunud. Kui sel ajal tuli süüa siis, kui toitu oli ning salvestada energiat tulevasteks päevadeks, on ka meil oht süüa rohkem, kui seda tegelikult vajame. Lisaks on meil nõrkus magusa ja rasvase toidu järele, mis varasemalt võis elus püsimiseks olla hea, kuid meie toiduainetepoes muutub see lõksuks, sest looduses magusat ja rasvast ühes toiduaines koos ei leidu. Kuid see on just koostis näiteks küpsetistes ja maiustustes, mis meie arvates on väga maitsvad.

Kiviaja toidus oli tunduvalt vähem rasva ning palju rohkem kiudaineid, suhkrut, soola ning alkoholi ei olnud olemas. Ei olnud ka selliseid rasvu nagu või, õli ja margariin.

Mingit ohtu kiviaja inimeste moodi toitumisel ei ole, lihtsalt praeguse rahvaarvu juures ei oleks võimalik neil kõikidel kiviaja toitu süüa, sest pole piisavalt metsloomi, kala, juuri ja pähkleid, et kõik sellest kõhu täis saaksid. Samas koguses sea- ja loomaliha söömine nii positiivselt tervisele ei mõju. Kodulooma liha on tunduvalt rasvasem ning ka tema rasvhappekoostis pole sama kasulik.

Lisaks peaks siis loobuma teravilja- ja piimatoodetest, kuid kuna need moodustavad suure osa inimeste igapäevasest toidust, on soovitav neid siiski süüa, valides täisteratooteid ning lisanditeta piimatooteid, et toitumine ei muutuks liiga üksluiseks.

Inimesed on aastatuhandete jooksul asunud elama üle maakera ning harjunud väga ekstreemsete oludega. Me suudame toita end paljudel erinevatel viisidel. Peamised füsioloogilised vajadused on samasugused, kuid me saame neid täita erinevaid toitaineid tarbides. Kuid evolutsioonilised muutused võtavad väga pikka aega ning sellest perspektiivist vaadates ei ole inimene veel moodsa toiduga harjunud, selleks kuluks sadu tuhandeid aastaid. Ning kuna meie kehad ei ole urbanistliku toitumisega harjunud, tekitavad need meie kehas palju erinevaid probleeme. Kiviaja inimene ei pidanud muretsema südame-veresoonkonna haiguste, diabeedi, rasvumise, kõrge vererõhu ning näiteks dementsuse pärast. Uurides erinevaid loodusrahvaid, kes toituvad sarnaselt kaugete esivanematega, on paljudel kordadel välja tulnud, et heaoluühiskonna haigused ei ole nendeni jõudnud.

Näiteks Gotlandil leitud kiviaja inimeste hammaste põhjal tehtud Petra Molnari doktoritöö põhjal selgub, et seal elanud inimesed toitusid põhiliselt kaladest ja hüljestest ning hammastel ei olnud mingeid märke kaariesest. Praegune toit, mis sisaldab palju kontsentreeritud süsivesikuid nagu suhkur ja valge jahu, on see, mis tekitab kaariest.
Rootsis on ka metssigadel, kes prügi ning toiduainetetööstuste maetud jääke üles tuhnivad ja söövad, avastatud kaariest ning arvatavasti kannatavad nad nimetatud söögi tõttu ka teiste „heaoluühiskonna“ tervisehädade käes.